"Aga mismoodi siis teie tervitate?" küsivad nad suurte silmadega.
"Me anname üksteisele kätt. Või kui kohtun hea sõbraga, keda ma pole kaua näinud, siis kallistame," selgitan mina. "Mõnikord kui kohtun omavanuse inimesega, kes on rohkem nagu tuttav, mitte sõber, siis ei anna isegi kätt."
"Aga kas seal on vahet ka, kes kallistavad ja kuidas?" uurib Jorge edasi.
"Kui on kaks kutti, siis nad kallistavad ainult väga erilistel puhkudel. Näiteks kui ühel on sünnipäev või nad on tõesti väga lähedased sõbrad, kes pole ammu kohtunud," tutvustan külmade eestlaste hingeelu. "Kallistatakse rohkem siis, kui kohtuvad kaks tüdrukut või tüdruk ja poiss."
"Te, eestlased, olete ikka puhta imelikud inimesed," arvavad noormehed seepeale. See, et nende musitamine võiks muule maailmale veider tunduda, neile pähe ei tule.
Liis Kängsepp "Minu Argentina. Vabatahtlikuna getos"
Siiani minu meelest "Minu ..." sarja parim raamat. Mõnus, süvitsi minev ja kaasa elama panev värk. Eelkõige tundub rolli mängivat just süvenemine kohalikku ellu, mis reisiraamatute juures tihtipeale kipub pealiskaudseks jääma. See on kindlasti põnev, kuidas siinne inimene sealset eluolu tajub, aga sellise tõsisema, uue mõõtme tunduvad andvat kohalikust elust rääkivad lõigud. Samal põhjusel olen vist jäänud ka Ühel Teljel Ümber Planeedi blogi lugejaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar