ei kunagi maale astumisest

Ükskord küsisin Novecentolt, millele ta, pagan võtaks, mõtleb, kui ta mängib, mida ta näeb, pilk alatasa enda ees kinni, ühesõnaga, kuhu ta mõtetes jõuab, kui käed käivad klahvidel edasi-tagasi.
Ja tema vastas: "Täna jõudsin lõpuks ühte imeilusasse linna, kus olid lõhnavate juustega naised, kõik kohad olid täis valgust ja seal oli palju tiigreid."
Tema, ta reisis.

Alessandro Baricco "Novecento"

Kuidagi paha oleks siia panna pikemat lõiku raamatust, mille tõlkija on aastaid tõlke viimistlemisega vaeva näinud.

Aga kui põnev ja samas igav võib olla inimese elu, kes kunagi pole midagi teinud/näinud! Tervet rodu reisiblogisid jälgides on ikka väga võimas ette kujutada, kuidas näiteks elavad inimesed kuskil keset Kesk-Ameerika riiki järve keskel oleval saarel, kus pole halval juhul elektritki, aga eks samas neil ole ka mõnus näha neid, kes maailmast sinna satuvad. Äärmuste poole pealt oleks hea tuua õudusfilmi näiteks: kui ei tea, mis toimub, on asi jubedam kui siis, mil asi viimaks ära on seletatud. Teisalt aga kaob seletamisega see Miski...

Novecento pealt aga nähtub, et ehk ei olegi vaja maailma näha selleks, et teada, mis maailmas on. Kui n-ö maailm laeva peale tuleb, siis tuleb paratamatult edasi ka see info, mida kaasas kantakse. Ja lahkumata jääb ära ka kartus, et "seal mujal" on elu pettumus, või mis veel hullem - parem kui loodeti...