mentaalrännakutest

"Mõnes mõttes olete te ka väga õnnelikud, et teid rööviti. Mõelge, kui palju suurenes seeläbi teie vabadus. Kui inimesed reisivad, siis nad mõtlevad, et saavutavad vähemalt mõneks ajaks vabadusetunde. Aga kõik materiaalselt väärtuslikud asjad, mida nad pidevalt endaga kaasas kannavad, teataval määral juba piiravadki vabadust. Ei saa jalutada üksinda tühjal tänaval, sest äkki tuleb keegi ja võtab mu kalli fotoka. Peale selle armastatakse end plaanidega piirata. Ei saa astuda sisse mõne külalislahke perekonna uksest, sest plaanide järgi on vaja minna järgmist vaatamisväärsust kaema. Mida rohkem on neid asjus, mille pärast muretseda, mida rohkem on neid konstrueeritud reegleid ja kunstlikke vajadusi, mida järgida, seda piiratum on inimene."

Patrick surus kulbi jälle supi sisse ja keerutas seda veidi. Nora oli mõttesse vajunud. Ja Patrick jätkas:

"Aga miks üldse mõeldakse nii palju omamise peale? Kõik tahavad aina rohkem saada, rohkem asju, rohkem. Aga need asjad, mida sa omad, ei jäta ju kunagi jälge sinust. Keegi ei imetle paarikümne aasta pärast sinust maha jäänud autot või telefoni. Ainult andmine on viis, kuidas teatud mõttes saavutada surematus. Vaadake, ma jutustan teile siin neid lugusid, teie jutustate neid kellelegi edasi ja võib-olla see omakordagi... Ja mina elan igavesti edasi nende lugude kaudu. Ma kandun edasi mälu kaudu. Ma elan edasi oma laste mälus ja oma lastelaste mälus ja võimalik, et veel omakorda nende laste mälus. Andmine on surematutele, saamine jääb surelike pärusmaaks."
Berit Renser, Terje Toomistu "Seitse maailma. Reisiromaan"

Kuidas seda raamatut kirjeldadagi... Noh, ma leidsin ta täitsa lampi raamatupoest, teadmata avantyristidest midagi enamat, kui et on kaks tsikki, kes suht lõdvalt ringi liiguvad ja et nad ajasid Relve hirmsasti marru. Tavaliselt ma ju raamatuid ei osta, aga Õnnepaluga koos ta kuidagi kätte tükkis ning koju kaasa jõudis. Lugemiseks läks aega julgelt üle 2 kuu, aga on need vast vägevad kuud olnud!

Raamat algas igati tüüpiliselt: kaks õhinal reisijat röövitakse lihtlabaselt paljaks kohe reisi alguses. Selle sündmusega luuakse ehk ebateadlikult alguspunkt ja läbiv joon kogu tekstis, millest ka vast just selle lõigu valik tekkis. Edasine läheb mõistest "reisiromaan" ja eriti "reisiromaan Eestis kui "Minu ..." sari" mõõõnusalt kaugele. Ausalt öeldes polegi sellist suunda värskemas kohalikus kirjanduses leidnud. Väga positiivne!

Teisalt ma tõesti ei tahaks, et nad veel midagi kirjutaksid. Mitte paha pärast, vaid sellega on lihtsalt nagu mingi koha esmakordse avastamisega - järgmised korrad tagasi pöördudes ei ole seda enam võimalik endast läbi tajuda selle eheduse ja üllatusega...

Kommentaare ei ole: