ajas tagasiminekust

Kui valitsuse hoone ja suuremate katedraalide esised välja arvata, et kühvelda Chisinaus talviti keegi tänavaid lumest puhtaks. Pärast lumetormi, mil Chisinau kesklinna suured puud lume all on justkui Narnia metsast pärit, astub julgem oma sammudega lihtsalt teistele raja sisse. Siis ei maksa unistadagi, et saad lapsekäruga õue jalutama minna. Hullem on, kui kogu see kuumaastik libedaks muutub. 
Just sellepärast proovin Chisinau talvistel tänavatel kepikõndi. Poisikesed naeravad mu üle avalikult, kui konarlikul ja libedal maastikul suusakeppidega tasakaalu püüan hoida. 
"Hee-hee! Kuhu suusad jäid?" hõikavad nad julgelt. 
Isegi naabrimees Pertu, kellel on kehalise kasvatuse alalt ülikoolidiplom, ei usu, et kepikõnd on Põhjamaades populaarne spordiala:
"Ei ole võimalik!"

Marje Aksli "Minu Moldova. Diplomaadi naisena Euroopa vaeseimas riigis"

Värskelt sai vaadatud mullust USA koolisüsteemist tehtud dokumentaalfilmi “Waiting for Superman”. Kui võrdlustesse minna, siis erinevused Eesti ja mõne muu maailma riigiga näitavad siinset maalapikest ikka väga heas valguses. Noh, USA-ga võrreldes tulevad erinevused sisse küll põhihariduses (millest ka see film), kuid pöörduvad Eesti kahjuks jälle kõrghariduses. Miks üldse nii palju vastandama peab? Miks püüelda pidevalt mingi niikuinii kättesaamatu üli-ideaali poole? Miks mitte leppida lihtsalt väga hea eesmärgiks seadmisega? On see eestlaste “viga”?

See “Minu …” sarja raamat jääb minu jaoks viimaseks. Särts on kadunud, uudsust ja põnevust enam neis raamatutes ei näe - teisalt olen ma siiani kindel, et Argentina raamat oleks ka praegu väga hea lugemine -, seega ongi kõik.