Ta elas Mustamäe keskel, kuuendal korrusel suures paneelmajas keset samasuguseid maju, ühes majas koos mitmesaja teise inimesega. Ta ei tundnud neid inimesi, kui välja arvata mõned väliselt huvitavamad, isikupärasemad inimesed, kes talle meelde jäid kas maja ees tänaval, õues või liftis. (Ühe abielupaariga oli ta kord kaheks tunniks lifti kinni jäänud, tundnud nii ühist õhupuudust kui ka ühist kusehäda, mis on veel piinlikum.) Kõik need nägupidi-tuttavad tundsid tedagi, aga nad ei andnud seda kuidagi väliselt mõista ja Eero vastas neile samaga. Oli küll üks eriliselt sümpaatne vanamees, keda Eero oli algul püüdnud visalt teretada, ei tea miks, aga vanamees oli umbusklik, ei vastanud, ja Eero loobus peagi - milleks kena vanameest teretamisega hirmutada?
Mati Unt "Sügisball"
Veider asi see inimese üksiolek. Filmi vaadates võib vähegi depressiivsema laadiga inimene endale tõepoolest otsa peale teha, samas oli filmis üksioleku teema äärmuseni tiritud, nagu Lasnamäegi. Tuuline-vesine sügis ei sobi ei Lasnamäele ega inimese hinge. Lasta end filmidel või muusikal või kirjandusel endasse sügist tuua tundub olevat laskja nõrkus. Kuigi eks selliseid meeleolusid on kohati väga tervendav endast läbi lasta. Nagu "Sügisballigi", mille järel tahaks end kuhugi krõnksu tõmmata ja lohutamatult nutta või testida Pirital külme tuule käes seistes, kui palju külma jõuab enne kannatada, kui... Jah, mis kui. Ei tea isegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar