Siin aga, selles täiesti arusaamatus keskkonnas, võõraste, vägevate inimeste juures - selle mõtte peale lõi kiriku kell nii valjusti, et kogu kirikla näis värisevat -, siin olin ma esimest korda täielikult ja abitult üksinda keset pimedust ja oma peadpööritavat teadmatust. Hirm käis mul krampidena peal ja iga üksik hoog oleks mind kergesti võinud minestama panna, kui ma seda pääseteed oleksin tundnud, ja kui ma segipööratud linade vahelt õhku ahmides vilksamisi nägin kumavat akent, vahtis kirikutorn sealt sisse nagu mingi jube pea. Aga ikkagi oli minus veel nähtavasti järel kübeke seda vürsti, keda Philip omal ajal oli ekspluateerinud, sest ma otsustasin sealsamas, et ma pean iga hinna eest valgust saama. Niisiis pugesin ma voodist välja otse hädaohu lõõskavasse leeki, mis põletas, andmata valgust. Ma seadsin tooli keset tuba laelambi alla, kavatsusega sealt pirn võtta, öölambi sisse keerata ja hommikul jälle tagasi panna. Aga kui sa voodis oled kaitsetu, siis voodist väljas, toolil keset tuba oled sa täiesti abitu ja järelikult mis tahes tumedate jõudude võimuses, mis sind varitsevad. Ma seisin selga väänates toolil, keset tuba. Küünitusin ülespoole ja sain juba pirni pihku, kui äkki mu mõlemad käed plahvatasid veripunaseks ja nende vahelt langes mu peale valgusevälk. Ma kukkusin toolilt alla, põikasin daktülirütmis tampadi-tampadi voodisse, tõmbasin põlved konksu ja teki kõrvuni.
William Golding "Vaba langemine"
Ausalt öeldes ma ei tea, miks ma olen kogu elu õudusfilme kartnud. Väiksena on see veel normaalne, kui nii saab öelda, sest siis mängib mängulisus reaalsustaju üle ja õudusfilm töötab korralikult. Aga nüüd, kus ma tean, et voodi alt vaevalt mingi karvane käsi välja ilmub ja mind sinna tirima hakkab (see, kuidas ma sinna voodi alla libisen, ilma et saaks end kuskil pidurdada, on omaette oopus)? Aga ma kardan, isegi reklaamid võtavad juhtme kokku. Ja ulmefilmid, kus on miski tundmatu verd nõudev olend - isegi kui film ise on tobe, läheb see õudne detail väga kenasti mul mälusektorisse kirja. Mõistusega võtmine ei aita, pidev vaatamine ka ei aita, ja nii ongi siis välja kujunenud selline seis, et kui on õudusfilm, siis väldin kanalit. See asi töötab. :)
Äkki töötab selline mehhanism, et kuigi õudukad on tavaliselt täielik utoopia, on neis midagi, mis võib just nüüd ja praegu juhtuda, kui keegi viitsiks piisavalt vaeva näha. Hirmutav ongi see, et need on teoreetiliselt võimalikud. Seega võiks välja arvata igasugused Jaapani ja kummitusfilmid, aga nojah, kes saaks käsi südamel öelda, et kummitusi pole olemas, kui ollakse neid ise näinud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar