tõlgendamisest

Nende kujundite vahetu "tähenduslikkus", nende paigutumine vastavalt läbimõeldud kommunikatsioonistrateegiale - nende stimuleeriv spontaanne emotiivne pattern - ongi see, mis peab lugejale pakkuma tõelist lugemisrõõmu. Nii saab lugeja näiteks jälgida tolle episoodi vaikset hõõguvat mängu, kus selitub kahe pooluse, seksuaalse lävimise ning impotentsuse kui eksistentsiaalse olukorra vastasseis; Renzo kujus, Azzeccagarbuglile saadetavaid kabunais - oma ilmsuses ei vaja see sümbol kommentaare -, noormehe põgenemises üle järve (põgenedes väldib ta vahekorda, käitudes paguluse arhetüübi kohaselt, mis on selge vihje Thomas Manni Joosepile) ilmneb kastratsiooni kui lävimisvõimetuse teema, mis kestab Bergamosse põgenemiseni, kus on tiheli koos tõeliselt ilmutuslike sümbolite kogum. Renzo kastreerimisele vastandub nimelt mäe kui fallose kujutis; ja see valitseb ka Lucia stream of conciousness'i ja sisemonoloogi, mida ta peab ööajal järve ületades; me leiame siit vabalt assotsieeruvad kujundid, millele loob kontrapunkti sealsamas olev vesi - lahtine vagu, mis sulgub viivitamatult enesesse, ometi on sellesse kaevunud ka inimese ligiolemine: "nood kaks aeru, mis mõõdetud sulpsuga lõikasid asuurset järvepinda, jõnksatasid nõretavana välja ning sukeldusid jälle" - too üheselt seksuaalne kujund manab otsekohe esile selgelt bergsonliku élan vital'i, mis olemisse uurdudes ja seda läbistades toimib psüühilise kestusena - toimib vaona: "too vene lõigatud laine, mis sai ahtri taga taas ühte, jättis maha järk-järgult rannast kaugeneva kobrutava juti".

"My exagmination round his factification for incamination to reduplication
with ridecolation of a portrait of the artist of Manzoni" Umberto Eco "Minipäevikust"

No ühest korrast lugemisest ja ühest korrast ümberkirjutamisest piisab täienisti - sellele tõdemusele jõudsin siis, kui nüüd selle teist korda läbi lugesin ... tähendab ... püüdsin läbi lugeda. Mis omakorda tähendab tegelikult seda, et:

1. igasugune kirjutis, eriti kirjandusteooria, peaks olema võimalikult lihtsalt kujul lahti kirjutatud (nagu mu lõputöö juhendaja kunagi ütles). Tõeliselt sisuga mõte tegelikult, eriti kui teaduslike kirjutistega rohkem kui enda tööd kirjutades kokku puutuda.
2. kogu vaht lämmatab igasuguse tähtsamate punktide jaoks vajaliku kontsentreerumisvõime ja tulemuseks on hunnik pläkki, millest mõnikord tuleb olude sunnil ivad välja sõeluda. Taandread on ka lahedad asjad.

Üldse tundub, et teadustöö kirjutamine on üks püstitatud hüpoteesi tõestamine. Selgetel juhtudel hüpotees kas kukub või tõestub, kuid elu teatavasti on pooltoonidega. ETV näitas mingi aja eest prantslaste filmi sellest, kuidas Jaapanis tõstab kommunism pead. Hüpotees tõestati ära - riigijuhid koogutasid memoriaalmonumendi juures, paljud eitasid vägivalda hiinlaste suhtes ja äärmuslased kisasid, kuidas kõri võttis. Aga kas see tõde ka on?

Samamoodi tuleb meelde, kuidas sai eesti kirjanduse loengutes praktilisi töid läbitud. Tuli valida luuletus, selle sümbolilist tagapõhja analüüsida, määrata riimi tüüp ja muud värgendused. Analüüsimine oli lõbus: vaatasid, mis aastal luuletus kirjutatud on, ja lasid mõttel lennata... Väga hästi tuli välja. :)