nagu vanastist

"See on solk," ütles ta mulle alati. "Tead, Leemet, mina ei usu, et see üldse kellelegi maitseb. Lihtsalt üks eputamine on see leivasöömine. Tahetakse kole peened välja näha ja võõramaalaste moodi elada. Hea küpse põdrakints on hoopis teine asi. Tule aga tule nüüd sööma, mu laps! Kelle jaoks ma need kintsud siis küpsetasin?"
Isa oli ilmselt teist meelt. Tema tahtis olla uue aja inimene ja uue aja inimene pidi elama külas, lageda taeva ja päikese all, mitte hämaras metsas. Ta pidi kasvatama rukist, töötama terve suve nagu mingi räpane sipelgas, selleks et saaks sügisel tähtsa näoga leiba kugistama ja olla sedasi võõramaalaste sarnane.

Andrus Kivirähk "Rehepapp"

Leib on ka muidugi tore asi, aga tegelikult meenub hoopis hiina toit. Pulkadega söömine on ju igati asjalik, sest annab sellise erilise hõngu asjale juurde. Siiski kohtab mõnikord kergitatud kulme, kui kuskil söögikohas pulki nõuda. Harjumused-harjumused.

Kiviräha see romaan tundub üldse olevat irooniline, kui vaadata tagasi minevikust kinnihoidmisele, teisalt aga ironiseerib samamoodi mineviku minnalaskmist. Tea siis, mida ta öelda tahab. Noh, samas, enda ideeliider võiks ideaalis ikka ise olla.