Mootorrattad, õigemini mopeedid tekitavad autode vahel konstantse Browni liikumise. Neid tuleb igast suunast, nad sõidavad, tüdrukud küljetsi tagaistmel, vastassuunareal, et ummikust läbi lõiata, nad laveerivad punase tule taga seisvate autode vahel katkematu sipelgajoruna. Kitsal tänaval jõuad ükshetk köögikäru lükkavale tädikesele selja taha. Aga see võib olla ka magustoite käruletil lükkav vanameeas, või röstitud sitikate käruga külamees, või omatehtud jalgrattakäruga prügisorteerijatest abielupaar, või immigrandist ehitustööline, kollane plastkiiver peas ja eelajalooline jalgratas vänderdamas. Mööda mahuvad neist sõitma vaid mootorrattad. Ja nii see autorongkäik liigub, kuni kärutaja või jalgrattur ära keerab või kuskil nurga peal halastab ja autod endast mööda laseb.Mai Loog "Minu Tai. Sinimustvalge jänku igaveses suves"
See koht siin on üks viisakaid, mõistlikke olukirjeldusi. Raamat ise aga oli tõupuhas tibiromaan. Sanukk noh. Aga väga ehe, mõnus ja hea minekuga, kuigi pilte vahel vähe, paistis päike tekstist läbi. Mitte silma, vaid pealaele. Soojendades.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar