hulludest

Kord saatis ema pisikese Rommi Lasnamäel asuva Pae kaupluse juurde apelsinisabasse. Järjekord ei olnudki väga pikk, aga otsekohe moodustus teine saba sõjaveteranidest, kes samuti apelsinide järele keelt limpsasid. Või siis vesistasid suud nende pereliikmed - tihtipeale oligi sellistes peredest veteranist vanaisal pidev kõrgendatud lahinguvalmidus, sest kui kuhugi toodi defitsiitsemat kaupa, visati vanaisale või vanaemale medalitega pintsak selga, võrkkaabu pähe, anti näppu "avosjka" ehk veniv sangadega turuvõrk, ning püstitati vastutusrikkas lahinguülesanne - kaubata mitte tagasi tulla! Nii ka nüüd. Päike sillerdas pimestavalt medalitega kaetud rindadelt, otsekui oleks tegemist Puškini muinasjuttudest pärit muistsete vägilaste družiinaga ja nende soomustatud rinnaplaatidega kaetud turvistega. Ja loomulikult ei liikunud see saba, kus seisid enamasti naised ja lapsed, karvavõrdki. Kui eestlased vaikisid soomeugrilikus tuimuses, siis vene naised tõstsid varsti häält: "Kas teil häbi ei ole! Lapsed seisavad järjekorras! Vaadake kui palav on! Häbi teil ei ole!" "Meie sõdisime!" pareerisid veteranid kriitikanooli, "Valasime verd ja oleme sõjasangarid!"

Roland Tõnisson "Uus ilm"

See väike huvitav täiesti toimetamata raamat sattus mu kätte kõveraid-kõveraid teid pidi. Lugejaid on sel teosel vist ka käputäis, sest asi pisikese kirjastuse üllitatud.

Aga kui rohketest kirja- ja stiilivigadest mööda vaadata, on tegemist igati kelmika lugemisega. Kahju küll, et mul vanusel veel kümmet aastat juures pole, sest siis oleks vist maas ägisedes seda lugenud, aga noh ... lapsepõlvest tuleb üht-teist meelde küll.

Sellist nõukaaja lõpu - vabariigi aja alguse kirjeldust väga ei mäletagi. Või on keegi kirjutanud aegadest-juhtumitest, kui venelastest naabrid 10 minutiga peo maha pidasid (selle sisse kuulub siis idee teke, alkoholi ostmine kõrvalt poest, joomine ja räntsakile maha magama jäämine), kui hullumajja kukkus kõrge sõjaväelane (kes oma tiitlit igal võimalikul moel raevukalt demonstreerib), kui kemples tüüpiline slaavi paar ma-armastan-sind-igavesti-ma-vihkan-sind-tapan-end-oma-õnnetu-elu-tõttu-ära (ja pärast järjekordset tüli üritab meespool end puua, kui õnnetuseks ei saa sellega hakkama, naispool peab naabrite juures esmalt leina- ja siis rõõmupidu), kui igatseti taga vana head aega (teadagi MIS aega)? Ja kõige taustaks hullumaja miljöö, mis esmalt on naljakas, aga siis paneb muige kõverduma - sest tegelik elu tundub kohati olevat sealsega võrreldes ebanormaalsem. Kõnekas on ka fakt, et see raamat on ilmunud aastal 2008. Ehk on just sel ajal ilmutamine osutamine sellele, et ega kirjeldatud ajal ja ilmumise ajal polegi suurt erinevust...