Kui Aliide astmaatiku paberid sai, sööstis õhk hooga ta kopsudesse, hapnik tegi purju, samuti pojengide joovastav lõhn, värske muru, isegi lahjad kesalilled kohisesid rinnus. Kõrvades ei vasardanud ei lindude kime kädin ega vareste kraaksumine sünnikuhunnikul. Aliide tiirutas õues, kuni nägi tähti ja talle meenus, milline oli olnud olemine kunagi kaua aega tagasi, kuidas oli tunda kergus, saaks seda ainult kogu aeg tunda. Hiisu istus, kõrvad kikkis, oma kausi juures lauda uksel ja ootas, et saaks pärast lüpsi kapatäie piimapära ja piimavahtu. Ilm hakkas paremaks minema. Halva ilmaga läks Hiisu piim alati hapuks.
Sofi Oksanen "Puhastus"
Võpsikus, kuhu metsavahelt ja üle oja hüpanuna lumes sumbates saabume, paistab esmalt vaid lumine küngas. Seejärel avaneb lume all olev katusega vundament. Paar meetrit kõrge, väike trepp viimas sisse, võlvide alla, kust vaatab vastu jäine pind. Lagunenud lukukivi ukseaval. Okastraat vedelemas. Ja taamal teine, suurem, kahe eraldi keldriga vundament, nii kõrge, et kätt välja sirutades selle ülaserva puudutada ei saa. Laotud suurtest lohmakatest kividest. Vaatab üle lumise välja. Maha jäetud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar