analoogiast

Ja ometi on see ahvatlev mäng, mille võlule anname iga kord, kui selleks võimalus tekib, peaaegu vastupandamatult järele (kas pole nii, et reisiv Lääne inimene tunneb rõõmu, tundes idamaades ära "keskaja", Esimese maailmasõja eelses Pekingis "Louis XIV ajastu" ning austraalia või uus-guinea pärismaalaste juures "kiviaja"?), erakordselt ohtlik. Kadunud tsivilisatsioonidest tunneme vaid mõningaid aspekte, ja neidki on seda vähem, mida iidsem on vaadeldav tsivilisatsioon, sest meile on ju teada üksnes niisugused aspektid, mis on suutnud aja hävitustööle vastu panna. Niisiis kaldutakse pidama osa tervikuks, järeldama, et kui kahe (ühe praeguse ja teise kadunud) tsivilisatsiooni teatavate aspektide vahel on sarnasusi, siis valitseb analoogia kõigi aspektide vahel. Selline mõttekäik aga ei ole mitte üksnes loogiliselt põhjendamatu, vaid paljudel juhtudel kõnelevad ka faktid sellele vastu. 

Claude Lévi-Strauss "Rass ja ajalugu"

Pärast Angkoris olemist hakkas see mõte nüüd lugedes kohe eriti eredalt silma. Erinevalt Kreeka ja Rooma arhitektuurimälestistest on sealse kandi kohta infot säilinud just nii palju, kui kivisse raiutuna või teiste riikide diplomaatide kirjutistena seda on lastud säilida - ehk siis ülivähe. Ja nii ebamugav, kui see ka Lääne inimese jaoks ei ole, jääb enamik infot üldse teadmata. Nii et oli kord väga mõjukas tsivilisatsioon, kes kadus ajalukku... Selle võrra ebameeldivam on kas või Euroopas ringi liikudes vaadata neid poseerivaid "galdiaatoreid", "roomlasi" ja "muistseid ateenlasi", rääkimata T-särkidest jms turisminännist. Samas hoiab see elus omamoodi paralleelreaalsust tollest ajast, ja mida enam midagi korrata, seda enam kasvab arusaam, et nii ongi. Kui sellelt edasi astuda, siis on Lévi-Straussil kultuuride isolatsioonide koha pealt enam õigus, kui ehk võiks eeldada.