"Tahate ära minna? Aga äkki tahaksite hoopis appi jääda?"
"Appi jääda?! Meid sunniti plahvatuspaigast lahkuma, isegi kui me saaks kuidagi aidata, ei luba teie sõdurid seda."
"Ja-jaa... kuradi ajakirjanik! Said oma loo kätte, jah! Ja nüüd kaod!"
Olin ameeriklase käitumisest hämmeldunud, täielik kontrast mõnikümmend minutit enne otse plahvatuspaigal kohatud sõdurite käitumisega. Oleksin nagu hakkama saanud millegi äärmiselt alatuga. Jänki pidanuks ju teadma, et ajakirjanikel ega suvalistel tsiviilisikutel ei lubata sellistes operatsioonides osaleda. Tõenäoliselt oli mees pingest närvis ega hoolinud viisakusest.
Ivar Soopan "Tappev uudishimu. Viis aastat Iraagi sõda - ajakirjaniku jutustus tööst kriisikoldes"
Rohkete piltidega nõrgalt ühendatud juhtumistest koostatud tekst, mis annab Iraagist kindlasti huvitava, aga minu meelest kokkuvõttes veidi liiga ühest nurgast loodud pildi. Kuhu on jäänud kohaliku elu kirjeldused? Kokkuvõttes, kui tekst läbi, oli sisse tekkinud arusaam, et tegemist on tohutult ohtliku riigiga, kuhu pole mõtet (kunagi?) minna, kui elu armas. Eks sellised kirjeldused kindlasti n-ö müüvad, aga kas see ongi kõik? Kahelda tasub alati... Kõrvale loetud blogis värskelt (teist korda) Iraani läbinute reisist kõlab aina ja aina mõte, et riigist on loodud ühtpidi mulje, aga kui inimestega suhelda, kohtab hoopis teist pilti. Kas kõrval asuv Iraan on siis nii erinev?
Tegelikult oli raamat hea, aga eestlane on selline kahtlustav juba...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar