enda eest põgenemisest

Hiljem mõtlesin, et see on suur vedamine, et meie teadvus on blokeerinud kogu selle valu, mida oleme oma elu jooksul tundnud, sest kui see valu tabaks meid ühekorraga, saaksime ilmselt šoki ja sureksime kurbuse kätte. Õnneks murravad mineviku valusööstud vaid haruharva teadvuse blokaadist läbi. Võib-olla peitub siin vastus küsimusele, miks inimesed ei suuda mäletada oma eelmisi elusid. Nad ei kannataks neis sisalduvat valu lihtsalt välja.

Ülo Mattheus "India fragmendid"

Miks inimesed valivad enda sees rahu leidmiseks Indiasse pühamutesse rändamise tee? Kas ei ole see tegelikult enda eest põgenemine? Kas mingis uues kohas leiab endaga parema üksmeele kui enda harjumuspärases keskkonnas tõsiselt enda sisse vaadates?

Värskelt sai (õigustatud üliskeptilise eelhäälestusega) vaadatud "Söö, palveta, armasta" filmi, kus peategelane nendele küsimustele vastust ei otsi. Tundub, et ta isegi ei küsi neid küsimusi. Ta tunneb end naljakalt nii USA-s (krišnaiitide) palvetamise-laulmise ajal saalis kaasa õõtsudes kui ka Indias, kui juhtub hommikuse palve ajaks häälestatud äratuskella mitte kinni lööma ja ikkagi saali vantsima. Mina nägin seal sügavalt õnnetut valget naist, kes püüdis matkides hinge selguseni jõuda, sest KOHT oli ju see, kus seda peaks saama teha. Lihtsamalt kui kodus enda vastu viimaks aus olles. No ei olnud seal veenvat lahendust, imiteeriv puhastuja jäi lõpuni. Ja õnn tundus tal jäävatki leidmata. Ehk annab aeg ... midagi?

See raamat oli tõsisema tooniga ja läks rohkem "kohale". Seda kirjutab inimene, kel on kaine meel - mida ma teen siin Indias, kus elu on unenäoline ja ma ei pruugi endasse pärale jõuda -, mida samas jõudumööda püüab üle võtta hingega sisse elav pool. Ausus enda ees oli olemas. Tunnistamine, et ehk ei muutugi midagi, aga katsetada ju võiks. Ilus lugemine.