"Püüdke siis ilma tablettideta," manitses Peeter Valvur kabinetist lahkuvat habemikku. "Ja-jaa," torises see ust enda ees lahti tõugates. Rein oli elukutselt narkoloog. Ja nagu narkoloogid pahatihti ikka, oli ta paar kuud tagasi otsustanud enda peal piirituse ja mõningate uute rahustite koosmõju testida. Pöörane eksperiment lõppes patsiendina asutuses, kuhu ta ise inimestele suunamiskirju oli harjunud kirjutama. Rein kuulus nende professionaalide hulka, kes tahtsid olla veendunud selles, mida nad oma ravialustele räägivad. "Sa ei saa alkohoolikule väita, et joomine on kahjulik, seda ise surmkindlalt teadmata," tavatses Rein garderoobis salaja suitsu pahvides targutada. "Kuidas ma saaksin määrata Fenazepami, kui ma ei tea, mida selle koos viinaga manustamine võib inimorganismile põhjustada?" positsioneeris narkoloog end meie seas ravimite keerulisi nimesid korrektselt hääldades.
Mihkel Raud "Musta pori näkku"
Sattus siis heade laenajate abiga kätte eelmise aasta suurim kirjanduslik sensatsioon. Esiteks, ise osta pole seda kindlasti mõtet. Teiseks, kui keegi laenuks annab, on mõtet läbi lugeda - ikkagi samasugune imeloom, nagu Kaur Kenderi "Ebanormaalne" omal ajal oli. Kolmandaks, selle aja põlvkonna esindajale pole seda mõtet kinkida, kui just ei ole kindel, et too naljast aru saab.
Minul, kes ma sel ajal olin heal juhul isegi sündinud, oli seda igavesti vahva lugeda. Õnneks olen ma juba piisavalt vana, et teada, kellest seal jutt käib (välja arvatud mõni harv erand), nii et mingit arusaamispadrikut ka ette ei sattunud. Kuid eks oleks nõukaaja korra jms kohta rohkemgi jaganud, kui oleks teadnud.
Üldiselt on päris lõbus teada saada, kuidas Endel Jõgi - keda ma enne raamatu lugemist just üle hulgema aja kontserdil olin näinud - joomase peaga lindude keelt oskas ja Tõnis Mägi püüdis levimuusikapäevadele kainena saabuda jne jne jne. Aga raamat iseenesest on siiski sügav keskpärasus. Vormiliselt on algus väga vägev, aga siis kaob kuidagi ära, kulgeb lõpuni ja lõpeb etteaimatavalt karsklusele alusepanemisega. Ja nagu kohalikele raamatutele ikka kombeks on keel jälle täiesti vinkadi-vonkadi. Eks peaks toimetaja(te)st aru saama - ehk oli algne materjal nii "must", et toimetamisega ja parandamisega kaotati isegi järg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar