Kui Giulia sireen huilatas ja laev sadamast liikuma hakkas, ulatus üle vee paarsada lõnganiiti. Inimesed hüüdsid hüvastijätusõnu, lehvitasid raevukalt, tõstsid imikud kõrgele, et nad saaksid heita veel viimase pilgu, mida nad nagunii hiljem ei mäleta. Sõukruvid pöörlesid, taskurätid laperdasid ja üleval tekil hakkasid lõngakerad keerlema. Punased, kollased, sinised, rohelised - kõik hargnesid kai suunas, alguses aeglaselt, üks pööre iga kümne sekundi tagant, siis järjest hoogsamalt ja hoogsamalt, kui laev hakkas kiirust üles võtma. Reisijad hoidsid lõngakera käes nii kaua kui võimalik ning pidasid ikka silmsidet nägudega, mis kaldal järjest ähmasemaks muutusid. Kuid lõpuks, üks teise järel, sai lõng otsa. Lõnga lõimed lehvisid vabalt ja hõljusid tuulehoogude najal. Jeffrey Eugenides "Middlesex"
Kui kena kujund! Ja seda kõike Kreeka antiikmütoloogia taustal, kui lõngakera samuti väga tähtsat rolli täitis, tõsi, anonüümselt. Rohelise mõtlemise taustal on see muidugi eraldi ooper. Ja vägisi kipub pähe trügima mõte, et kui Pireuse sadamas iga päev sellist nalja tehtakse, oleks seal varsti päris raske liikuda. Laevadel, ma mõtlen. Inimestel oleks ehk liikumisel hoopis uus mõõde.
Muide, suvel lõngakeradega enam ei tehtud romantikat, või kui, siis väga varjatult. Nüüd näikse uus trend olevat plastprügi vettekallamine ja selle allapoole hõljumise ajal kilkamine. Võib-olla lõnga lahtikerimine ei olegi nii paha idee...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar