pusimisest

Iga tšempioni kohta on tuhat võistlejat ja veel kaks tuhat potentsiaalset võistlejat, kes unustasid tulla või kellel on nohu või kes tusatsesid mõne armuloo pärast või ei viitsinud avaldust täita. Hoopis tšempionid ei tea elust midagi. Võitmine pole elu, elu on kolmanda koha eest võitlemine. Aga mõistagi tulevad tellimused nendelt, kellel on pappi, võitjatelt, ja kaotajatele meeldib võitjaid takseerida, sest nad loodavad mõne nipi ära õppida. Mis vahe on miljonitega mehel ja miljoniteta mehel? Miljonid. Endasse tuleks imeda mitte seda, kuidas saavutada edu, mis juba definitsiooni järgi on väheste jahiala, vaid seda, kuidas näha läbikukkumise silmade värvi ilma võpatamata, kuidas taluda tavapärasuse halba hingeõhku. Pjedestaalil seisja peaks olema nurisematu maaler, kelle äri on pankrotti läinud, kes jääb vahele isegi siis, kui ta virutab poest väikese pudeli viskit, kellel pärast kolmekümmet aastat tööd pole ette näidata muud kui lapilised tunked, samal ajal kui tema tütart, tema ainsat rõõmu, kopsib kobalt ainsagi pennita jõhkard; just koristaja, kellel on lapsed ülal pidada, kellelt siis, kui ta rampväsinult koju läheb, varastatakse metroos kõrvarõngad, saab anda tähtsaid õppetunde: kuidas kaotada.

Tibor Fischer "Kogujate koguja"

Just sel nädalavahetusel olid iluuisutamise maailmameistrivõistlused. Vahepeal oli klipp, kus keegi noore iluuisutaja ema rääkis mingi maailmakuulsa iluuisutaja koolitustest, mainides vahepeal, et too spets rääkivat, et tema tütar tuleb veel maailmakuulsaks koolitada.

Kui palju üldse on ISE pusimist sellel alal? Kui palju on emade täitumata jäänud unistusi (või lihtsalt alati meeles mõlkunud pilte, umbes nagu kiriklik pulmatseremoonia 500 lähema sõbra ja hirmkalli valge kleidiga)? Ja kui valus on piir, kui pisikese unistus lõpeb, aga tema vanema oma veel kestab? Arvestades, et tippu jõuavad tegelikult nii vähesed, on minu jaoks ausalt öeldes etem osta lotopileteid ja miljonit ootama jääda. (30.03)