Boussenard ja Jules Verne ei jätnud kasutamata ühtki võimalust, et lugeja teadmisi täiendada: kõige kriitilisemal momendil katkestasid nad jutulõnga, et innukalt kirjeldada mõnd mürgist taime, mõnd pärismaalaste kehakatet. Lugejana jätsin ma need õpetlikud kohad vahele, autorina toppisin oma romaanid neid täis; minu pretensiooniks oli harida oma kaasaegseid kõiges, millest ma ise midagi ei teadnud, olgu need Tulemaa elanike kombed, Aafrika taimeriik või kõrbekliima. Ootamatu juhuse läbi teineteisest lahutatud, siis enese teadmata samale pargasele sattunud ja sama laevahuku ohvriteks osutunud liblikakorjaja ja tema tütar klammerdusid sama päästerõnga külge. "Daisy!" - "Papa!" Kui oh häda! Üks haikala oli värske liha jahil väljas, ta tuli ikka lähemalt, tema kõht helkis lainetes. Kas õnnetud pääsevad surmast? Läksin võtsin "Suure Larousse'i" köite Pr-Z, tassisin selle kuhugi oma lauale, lõin õigest kohast lahti ja kirjutasin sõna-sõnalt lõikude kaupa maha: "Haid on [---]" Jean-Paul Sartre "Sõnad"
Pisikene ääremärkus: Sartre oli selliseid teoseid luues vaid ligi 12-aastane. Kui irooniline, et matkimisega unustatakse ära arendamine, viimistlemine - kui ikka ise sellised detailid pinget ei paku, pole tarvis ka kujuteldavat lugejat - keda ta vaid ette kujutas, üldjuhul ta lõi lihtsalt loomiseks - nendega piinata.
Verne'i ma tegelikult just sel põhjusel ei olegi sallinud. Oleks ju lihtne leheküljed vahele jätta, aga vaat seda ei ole ka kunagi osanud teha. Tundub nagu petmisena, iseenda petmisena. Nii siis ongi etem lihtsalt "Seiklusjutte ..." riiulilt vaadata. Ilusad kuldsed tähed. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar