Siis kuulsid nad operaatori hüüatust, too puhkes korraga nutma. Ta oli unustanud filmi kaamerasse panna. See ei saanud olla võimalik. See ei saanud olla tõsi. Kuid see oli tõsi. Kõik oli tühja läinud. Iga pilk, iga ainumaski liigutus oli liiva jooksnud, kadunud, otsekui poleks nad kunagi aset leidnud, otsekui oleks kõik, mis pole filmilindile jäädvustatud, ebatõenäoline, ebareaalne, olematu. Lavastaja tõusis, jäi samale kohale seisma, istus siis uuesti maha ja peitis näo kätesse. Keegi ei julgenud sõnagi lausuda. Ja Vana, kes tookord oli olnud noor, Noor, kaunis ja ihaldatud, oli ainus, kes oli julgenud häält tõsta. - Me teeme seda lihtsalt veel üks kord, ütles ta. Kuid see ei läinud läbi. Seda ei olnud võimalik korrata. Nad pidid leidma midagi muud, uue pealkirja, teise loo. Ükskõik, mida nad ka ette ei võtnud, võrdlesid nad seda sellega, mis oli jäänud üles võtmata, ja nad ei jäänud kunagi rahule. Need ei olnud kunagi paremad kui see, mida polnud olemas. See oli asja lõpp, mõtleb Vana, ja võdiseb taas. Parim film ei olnud mitte ainult tumm, see oli ka nähtamatu.
Lars Saabye Christensen "Poolvend"
"Poolvend" on üks selle aasta põnevamaid leide. Esmapilgul ehmatas küll ära, sest mahtu on päris palju (700 lk kandis), formaat veidi suurem ja dialoogid märgitud ühes lõigus, samuti teeb mind ettevaatlikuks ühe-perekonna-lugu-läbi-mitme-sugupõlve märge, aga mingil hetkel hakkas päris hästi kulgema ja lõpuks sai ootamatult otsa.
Nüüd juba päris mitu norra autori raamatut läbi lugenuna võib juba veidi-veidi üldistama hakata, mis mulje moodne norra kirjandus jätab. "Poolvenna" järgi saab öelda, et tekstid on suhteliselt reserveeritud ja külmad, kohati süngedki, aga kujutatavad suhted, dialoogid, käigud jne mõnusalt soojad, samas pole ma siiani kohanud mingit pulbitsevat tundepuhangut või lihtsaid rangeid konstanteeringuid. Põhjamaise hõnguga on küll, aga niuksuga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar