ühendamata

Lastele mõeldud turismitööstus on ikka meeletu, mõtlen edasi. See on vaid üks paljudest-paljudest idakalda lõbustus- ja veeparkidest. Iga lapsevanem pingutab, et oma võsukesele seda parimat võimaldada. Näen, kuidas üks ema loeb raha ja otsib kärust lisadollarit, et kõrval kekslevale lapsele 6-dollarilist õhupalli osta.

Epp Petrone "Minu Ameerika. Reportaaže ja pihtumusi 2003-2006. 1. osa"

Ühel hommikul istusin rõdul ja meie kirikukellad hakkasid lööma, nagu nad ikka igal hommikul löövad. Ja järsku tulid mu juurde hetked teistest kirikukelladest. Mitte üks hetk, vaid palju, erinevatest aegadest ja erinevatest kohtadest. Mõtlesin, et näed, selline ongi tunne, kui sa oled vana. Ükspuha, mis juhtub - sul on selle hetkega seotud mingisugused muud kihid, emotsioonid, mälestused.

Epp Petrone "Minu Ameerika 2. Ülestähendusi unelmatemaalt 2003-2007. 2. osa"

Ausõna, ei osanud ühisosa leida. Või, siiski, ehk "USA-st"? Põnev see nägemuse muutumine tegelikult nagu lapsepõlves, kui toad olid suuremad ja asjad sügavamad. Nüüd võib rõõmuga/kurbusega tõdeda, et jah, selleks, et asjade muutumist tajuda, polegi vaja võrdlust lapsepõlvega, piisab ka kõigest paarist aastast.

Iseenesest pole ma Ameerikast senini suurt midagi pidanud. See tähendab siis, et Põhja-Ameerikast. Noh, suur riik, turumajandus, mäkdoonaldsid, Suur kanjon jne. Nii neli-viis aastat tagasi tekkis juurde uus mõõde - Muir Woods, sekvoiad, loodus. Aga siiski koos sellega tõdemus, et tõesti, nii nagu asi filmides tundub olevat, on see ka tegelikult, ei midagi väljamõeldut.

Nüüd aga, pärast selle kaksiküllitise lugemist, võib öelda, et ega väga sinna ei kisu küll. Või noh, kisub ikka, (kohati teoreetiline) reisimisnarkomaan nagu ma olen, aga alles pärast džungleid, ehitusimesid ja muud miljonid erilisused, mis tundub meerikamaa imed üle trumpavat. Niuts. :)