"Jumal ei jäta kedagi vastuseta."
"Mina kohtan ainult vaikimist. Aga ümberringi on nii palju kurjust! Nii palju kannatust!"
Preester vaikis kimbatuses. Ja aina keerutas pöidlaid. "Asjata on Jumalale pahaks panna, et inimene pole tõusnud inimlikkuseni." Ta nõjatus punase kaleviga kaetud kõrge tooli seljatoele ja hakkas rääkima, nagu räägib muuseumi ekskursioonijuht, korrates tüütuseni üht ja sedasama. Ta rääkis, et ei tohi unustada, et ühisesse heitlusse tõmmatud inimeste kannatused võivad kujutada omamoodi patukahetsust eelnevate põlvede eksimuste eest, et iga maapealset kannatust võib vaadelda kui luna teenete eest, mida pakub igavik, sest iga kannatus või ohver kergendab õnnetuse kaalukaussi, olgu või grammi võrra, ja lisab selle grammi lunastuse kaalukausile...
"Tähendab, meie peame vastutama kellegi pattude eest, auväärt preester?" Anna naelutas pilgu preestri paksudesse huultesse, mida too iga natukese aja tagant keelega niisutas.
"Maailm, see oleme meie. Jumal ohverdas oma ainusündinud poja maailmale ega takistanud tema ristisurma."
"Ja see peab olema meie lohutus?"
"Meie teeviit."
Preester kummardus ja võttis Anna käe oma ümarpehmesse pihku. "Me peame olema alandlikud ja kannatlikud ning see saab meile taevas tasutud."
"Mina otsin abi siit, maa pealt. Preester, ärge kartke, ma ei reeda mitte kellelegi selle advokaadi nime, keda te tunnete."
Andrzej Mularczyk "Post mortem. Katõn. Filmjutustus"
Selle raamatuga on selline lugu, et esimest korda kuulsin ma sellest PÖFFi ajal, kui näidati filmi nimega "Post mortem. Opowiesc katynska" (ehk "Katõn", IMDb-s). Kirjastuse tädid tegid eessõnas kõvasti reklaami, et vaat selline raamat ja väga hea tõlge ja... Kuna film nähtud, tundus ka raamatu lugemine hea idee.
Noh... Esimene ja kõige suurem viga on raamjutustusega liialdamine, kohati tüüpsüžeesse kaldumine. Naine sõidab rongiga Katõni poole, veeretab käes padrunikesta, loeb isa päevikut, vaatab vahepeal kaugusse ... ja jääb silma vastas istuvale mehele, kes teda salamahti ajalehe varjus piilub, ise mõeldes, kes on küll see naine, mida ta teeb. Kui see ei ole klišee, siis mina ei tea, mis seda võiks olla.
Samuti jäävad kõrvaltegelased, olgu siis vaimulikud või muud vene võimuga seotud, väga ühekülgseks. Sama viga oli tegelikult ka filmis, et tegelased kas olid läbivalt head/halvad või nad siis liikusid väga kiiresti ühest seisundist teise. Ka teine peategelane, Anna mehe saatusekaaslane, on kuidagi tahumata kuju, kelle sisepiinad jäävadki õhku rippuma, samuti ei ole võimalik suhestuda Vene võimu seostega.
Positiivset? Raamat ja film kindlasti täiendavad teineteist, aga ma ei kujuta ette, kas oleks väga hea idee enne raamatut lugeda. Film on eraldi ja üksi vaadatuna terviklikum, mõjuvam, eriti algus - sillal kohtuvad põgenikud, kes põgenevad venelaste ja sakslaste eest - ja lõpp, kui jõutakse tapmiste näitamise näol kulminatsiooni. Raamatu äratundmismomendid, et ah, see oli ju see kõrvaltegelane filmist, vms, on sellele head täiendused, aitavad asjal sügavamalt seeduda.
Ja lõppeks, keel kipub sellistel kiiresti (arvata võib, et PÖFFi ajaks sooviti valmis jõuda) tõlgitud raamatutel ikka kannatama. Kuigi talutavalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar