"Mis maakond?"
"Vosges."
"Dambremonti?" kordas ametnik. "See peaks käima Gérardmeri alla. Sel juhul..." Ta pöördus kolleegi poole. "Sa peaksid teadma... Dambremont, Vosges... Härra soovib helistada."
Teine teenistuja tõstis pea. "Dambremont? Sakslased pommitasid selle maatasa... Milleks?"
"Ühe sünnitunnistuse asjus," vastas Flavières.
"Seal ei ole enam linnavalitsust, mitte midagi ei ole... Ainult üks kivihunnik."
"Mida siis teha?"
Mees kehitas õlgu ja hakkas uuesti kirjutama. Flavières lahkus kassa juurest. Ei ole arhiive. Ei ole elanikkonna registrit. Mitte midagi peale isikutunnistuse, mis oli välja antud 1944. aasta novembris. Kas see isikutunnistus tähendas midagi? See on tõend, ainus tõend, et Renée elas samal ajal kui Madeleine... Ta kõndis kurvalt trepist alla. Tõendil oli kriips peal. Keegi ei saa kunagi tõestada, et nad elasid samal ajal, et neid oli kaks. Aga kui neid ei olnud kaks...
Pierre Boileau, Thomas Narcejac "Vertigo"
Mõnikord juhtub, et raamatukogus hakkab silma üks igavesti mõnusa näoga raamat, mille pealkiri on ka kuidagi tuttav, autor meenutab ka midagi - ja võtan selle ära ning ... khm, saan kodus kreepsu, MIS imelooma ma nüüd endaga kaasa tarinud olen.
"Vertigo" on viisakas kriminaalromaan, millest Alfred Hichcock 1958. aastal filmi tegi (IMDb-s). Ja mina sain kord üle kümne aasta taas lugeda täitsa klassikalist krimkat, kust ei puudunud imeilus müstiline naine, rivaalitsevad mehed, mõrv ja kalmistu. Iseenesest väga karm katsumus ei olnudki, aga no loodetavasti nüüd järgnevad kümmekond aastat ehk seda näppu ei satu.
Õhustiku loomise poole pealt oli vaimusilmas tekkinud pilt midagi Londoni äärelinna crescent'ide sarnast, õhustik väga Pariisi moodi ja maapiirkonnas ringilogistamised Eestile omased. Intsident kirikutornis toimus ilmselgelt Kõpu tuletornis, aga selle ümbrus oli metsasem. Väga mõnus jalutuskäik, kui teada, et Londonis ega Pariisis pole ma käinud. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar