Sellest ei saanud ma aru. Minu meelest rääkis ta mõistatuste keeles.
Kuid ta jätkas: "Kõigepealt kohtusime Frogneri trammis. Seejärel nuhkisin ma linnas pisut ringi ja sain teada, kus kohvikus sa armastad käia. Ma polnud seal kunagi varem käinud, kuid ühel päeval seadsin end sinna istuma, olles enne ostnud raamatu hispaania kunstniku Velásquezi maalidega. Ma lihtsalt istusin, lehitsesin raamatut ja ootasin."
"Mind?" Teadsin, et see oli loll küsimus.
Ta vastas peaaegu ärritunult: "Ega sa ometi arva, et sina oled ainuke, kes OTSIB? Ka mina olen osa sellest loost. Endastmõistetavalt pole ma lihtsalt liblikas, keda sina võid püüda."
Jostein Gaarder "Apelsinitüdruk"
Kunagi keskkooli ajal mainis ajalooõpetaja mitu ja mitu korda, et filosoofiast arusaamisele aitab kõvasti kaasa Jostein Gaarderi "Sophie maailma" lugemine, sest seal on kogu raamatutes raskekoeliselt kujutatu kirjas mõnusalt ja loetavalt. Kohalikus raamatukogus aga seda raamatut polnud (ja polnud ka kolm nädalat hiljem), nii et tuli millegi muuga leppida. (Remargi korras: ma ei ole loobunud!)
See "muu" pole aga midagi tüütut või igavat, mis nii paljude ühe teosega nime teinud autoreid iseloomustab. "Apelsinitüdruk" on ausalt öeldes üks igavesti vahva raamat. Tea, kas peaks seda nukratele sõpradele või halli sügise-talve-varakevade all kannatajaile kinkima hakkama?
Väga mõnusalt kirjutatud ja hea minekuga loos hakkab juba alguses nagu midagi kuskil koitma, aga "poindile" päris pihta ei saa. Ja siis mingil hetkel võtab raamat nii mõnusalt-mõnusalt ümbert kinni, et enne käest ei raatsi panna, kui see on läbi. Seejuures ei ole see lihtne hea tuju raamat, vaid paneb sügavalt kaasa mõtlema.
Kui palju juhuseid on selle taga, et SINA siia ilma tulid? :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar