Peitu, ütlesin endale.
Pöörasin kõrvale, ratas sõitis vastu kivi, tõusis õhku ja ma lendasin vilja sisse nagu ristilöödu. Auto oli vähem kui kahesaja meetri kaugusel.
Käula vedeles tee ääres. Haarasin esirattast kinni ja sikutasin ratta enda juurde. Surusin end maadligi. Hingamata. Liigutamata. Paludes Jeesuslapsukeselt, et nad mind ei näeks.
Jeesuslapsuke võttis mu palvet kuulda.
Kõrte vahel lamades ja, käed kuumas mullas, end parmudel süüa lastes nägin, kuidas minust möödus pruun 127.
Niccolò Ammaniti "Ma ei karda"
Pöörasin kõrvale, ratas sõitis vastu kivi, tõusis õhku ja ma lendasin vilja sisse nagu ristilöödu. Auto oli vähem kui kahesaja meetri kaugusel.
Käula vedeles tee ääres. Haarasin esirattast kinni ja sikutasin ratta enda juurde. Surusin end maadligi. Hingamata. Liigutamata. Paludes Jeesuslapsukeselt, et nad mind ei näeks.
Jeesuslapsuke võttis mu palvet kuulda.
Kõrte vahel lamades ja, käed kuumas mullas, end parmudel süüa lastes nägin, kuidas minust möödus pruun 127.
Niccolò Ammaniti "Ma ei karda"
Naljakas raamat oli see. Esmapilgul püüdis pilgu kenasti kinni, tundus olevat ivakas, läbilugemine läks mõnusalt, aga pärast viimase lehekülje lõpetamist tekkis ahah-tunne. Et siis selline raamat. Süžeearenduse, põnevuse, tabavate kirjelduste, kulminatsiooniga. Moraaliga. Autori stiili on nimetatud filmilikuks - mida see otse loomulikult on, pilte tekib silme ette palju ja need on agarad vahetuma -, kuid ma julgeks öelda, et vähemasti selle romaani põhjal on tegemist lihtsakoeliste noortefilmidega, kus antakse pea kõik jooned ette.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar