"Lase mind ometi lahti, laps!" karjus ta, kuid kaunis asjatult, sest Mari käsi oli preili Kjæri raudhaardes täiesti tundetuks muutunud.
"Lase ise lahti, " luksatas Mari.
"Ma lasen. Nüüd!"
Preili Kjær lasi lahti, haaras lenkstangist kinni, asetas jalad pedaalidele ning istus silmapilgu täiesti liikumatult. Sellel hetkel peatus maailm. Nii pilved taevas, vihm, teeäärsed puud kui ka mootorrattaprillide, kiivri, rattalõksudega pükste ja hallide läbimärgade juustega daam muutusid pildiks.
Seda mäletan ma terve elu, mõtles Mari.
Siis see lõppes. Preili Kjær libises ratta seljast uuesti maha ja pilved taevas jätkasid oma teekonda.
Klaus Hagerup "Üle kõige maailmas"
Kui mõnus on rattaga minna välja siis, kui on veidi tibutamist! Tumedad kummid sahisevad silme ees mööda leherägust asfalti, sekka tuleb suhinaid lombist läbisõitmisest, õhk on karge, värske, vaid ninalt tuleb näkku peksvaid piisku maha pühkida.
Rattasõit tundub mõnikord olevat pea sama mõnus kui kiikumine.
Lapsepõlvest külge jäänud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar