juurdumusest

Ühe väga aukliku teelõigu ääres oli aset võtnud suur hulk lapsi lamedate, liivaga täidetud korvidega. Meie lähenedes tõstsid nad oma korvid demonstratiivselt üles, näitamaks, et olid just äsja lagunenud teed parandanud ja ootasid nüüd tasu tehtu eest. Kui Veassnar kiirust ei vähendanud, moonutas nende nägusid raev, nad tormasid kisaga meile järele ning mul tekkis tunne, et asi on tõsine ja üldse mitte laste mäng.

Carsten Jensen "Ma nägin maailma algust" (peatükk "Kambodža. Tiigritund.")

Raamat ise jäi ajapuudusel ja kohati ka huvipuudusel läbi lugemata, aga oma ajastu (reis toimus aastal 1997) taustal on seda päris põnev kõrvutada muude, varasemate ja hilisemate tekstidega. Hirmutekitavalt palju ühispunkte on, ka sellega, mis kirjutatud vaid viis aastat tagasi. Mingil määral tekib sarnaseid jooni Angkôri kohta loetuga - mis peitub nende inimeste sees, kes unustavad tuhatkond aastat ajalugu Kagu-Aasia ühe suurema impeeriumina? Ja teisalt - mis peitub nende inimeste sees, kes suudavad enda rahvale niimoodi teha? Ja ... kes on see rahvas, kes suudab seda alandlikul moel kannatada ja ka hiljem süüdlasi otsides vaadata hoopis teiste poole?

Huvitav, kas saab seda näha, mingil määral samamoodi, kui selle raamatu autor lootis näha punase khmeeri näol varjamatut julmust. Ja kas üldse tahaks?