segiajamisest

"Kes seletaks ära, mida tähendab olla loll?"  
"Inimkonna auväärt ajaloo vältel on vaid usumehed ja väga kõlbelised inimesed märganud seda häbiväärset segiajamist ja nad on kuulutanud, et vaenegi on inimene ja et vaeselgi on oma tarkus, arupidamine ja süda. Kui härra Hans Hansen näeb vaest meest, hakkab tal temast kahju. Küllap ei hakka ta otsekohe mõtlema, et vaene inimene on tahtejõuetu, joodik ja lollpea, kes on oma võimalused käest lasknud."  
"Härra Hanseni kohta ei oska ma öelda, aga küllap mõtleb nõnda tänapäeval igaüks, kui ta vaest inimest näeb."  
"Olge nii lahked ja kuulake mind ära," palus tulihingeline kurdinooruk. "Ma ei kavatse pikalt rääkida. Üksikuid vaeseid ehk haletsetaksegi, aga kui rahvas on vaene, mõtleb kogu maailm esimese jutiga, et see on loll ja nürimeelne rahvas ning et selle esindajad on nürid ja räpased laiskvorstid. Neid ei haletseta, vaid nende üle naerdakse. Naeruväärseks peetakse nende kultuuri, kombeid ja käitumist. Aga ühel päeval hakkavad nad oma suhtumist häbenema ja jätavad naermise järele. Ja kui sellelt vaeselt maalt tulnud võõrtöölised pühivaid nende põrandaid ja teevad kõige vastikumaid töid, hakkavad nad teesklema, nagu oleks selle rahva kultuur neile huvitav ja isegi nende omaga võrdväärne, sest nad kardavad võõrtööliste mässu."

Orhan Pamuk "Lumi"

Ma ei ole mõistnud neid "kaltsupeade" vihkajaid. Ausalt. Miks peaks elu endale nii keeruliseks mõtlema, enda niigi vähest aega raiskama millegi vihkamisele? Olemata samas üldse vihkamisalustega kokkugi puutunud, aga, ikkagi...

kohtumatusest

Ühe käega Mari külge klammerdudes vinnas ta end ülimalt ettevaatlikult rattale. Viimaks oli ta sadulas.
"Lase mind ometi lahti, laps!" karjus ta, kuid kaunis asjatult, sest Mari käsi oli preili Kjæri raudhaardes täiesti tundetuks muutunud.
"Lase ise lahti, " luksatas Mari.
"Ma lasen. Nüüd!"
Preili Kjær lasi lahti, haaras lenkstangist kinni, asetas jalad pedaalidele ning istus silmapilgu täiesti liikumatult. Sellel hetkel peatus maailm. Nii pilved taevas, vihm, teeäärsed puud kui ka mootorrattaprillide, kiivri, rattalõksudega pükste ja hallide läbimärgade juustega daam muutusid pildiks.
Seda mäletan ma terve elu, mõtles Mari.
Siis see lõppes. Preili Kjær libises ratta seljast uuesti maha ja pilved taevas jätkasid oma teekonda.

Klaus Hagerup "Üle kõige maailmas"

Kui mõnus on rattaga minna välja siis, kui on veidi tibutamist! Tumedad kummid sahisevad silme ees mööda leherägust asfalti, sekka tuleb suhinaid lombist läbisõitmisest, õhk on karge, värske, vaid ninalt tuleb näkku peksvaid piisku maha pühkida.

Rattasõit tundub mõnikord olevat pea sama mõnus kui kiikumine.

Lapsepõlvest külge jäänud?

juurdumusest

Ühe väga aukliku teelõigu ääres oli aset võtnud suur hulk lapsi lamedate, liivaga täidetud korvidega. Meie lähenedes tõstsid nad oma korvid demonstratiivselt üles, näitamaks, et olid just äsja lagunenud teed parandanud ja ootasid nüüd tasu tehtu eest. Kui Veassnar kiirust ei vähendanud, moonutas nende nägusid raev, nad tormasid kisaga meile järele ning mul tekkis tunne, et asi on tõsine ja üldse mitte laste mäng.

Carsten Jensen "Ma nägin maailma algust" (peatükk "Kambodža. Tiigritund.")

Raamat ise jäi ajapuudusel ja kohati ka huvipuudusel läbi lugemata, aga oma ajastu (reis toimus aastal 1997) taustal on seda päris põnev kõrvutada muude, varasemate ja hilisemate tekstidega. Hirmutekitavalt palju ühispunkte on, ka sellega, mis kirjutatud vaid viis aastat tagasi. Mingil määral tekib sarnaseid jooni Angkôri kohta loetuga - mis peitub nende inimeste sees, kes unustavad tuhatkond aastat ajalugu Kagu-Aasia ühe suurema impeeriumina? Ja teisalt - mis peitub nende inimeste sees, kes suudavad enda rahvale niimoodi teha? Ja ... kes on see rahvas, kes suudab seda alandlikul moel kannatada ja ka hiljem süüdlasi otsides vaadata hoopis teiste poole?

Huvitav, kas saab seda näha, mingil määral samamoodi, kui selle raamatu autor lootis näha punase khmeeri näol varjamatut julmust. Ja kas üldse tahaks?

filmilikkusest

Peitu, ütlesin endale.
Pöörasin kõrvale, ratas sõitis vastu kivi, tõusis õhku ja ma lendasin vilja sisse nagu ristilöödu. Auto oli vähem kui kahesaja meetri kaugusel.
Käula vedeles tee ääres. Haarasin esirattast kinni ja sikutasin ratta enda juurde. Surusin end maadligi. Hingamata. Liigutamata. Paludes Jeesuslapsukeselt, et nad mind ei näeks.
Jeesuslapsuke võttis mu palvet kuulda.
Kõrte vahel lamades ja, käed kuumas mullas, end parmudel süüa lastes nägin, kuidas minust möödus pruun 127.
Niccolò Ammaniti "Ma ei karda"

Naljakas raamat oli see. Esmapilgul püüdis pilgu kenasti kinni, tundus olevat ivakas, läbilugemine läks mõnusalt, aga pärast viimase lehekülje lõpetamist tekkis ahah-tunne. Et siis selline raamat. Süžeearenduse, põnevuse, tabavate kirjelduste, kulminatsiooniga. Moraaliga. Autori stiili on nimetatud filmilikuks - mida see otse loomulikult on, pilte tekib silme ette palju ja need on agarad vahetuma -, kuid ma julgeks öelda, et vähemasti selle romaani põhjal on tegemist lihtsakoeliste noortefilmidega, kus antakse pea kõik jooned ette.

painavusest

Naljakas, et nende kahe kuu jooksul ei pea ta kordagi sõrmeküüsi lõikama. Ta kärbib, tõstab, kaevab. Ta külvab üheaastasi taimi seemnepakkidest, mida vana daam talle annab - mungalilled, moonid, lillherned, petuunias. Talle meeldib kõplaga mullasõmerat vaoharja seemnetele peale keerata. Pitseerituna ei kuulu nad enam talle. Lihtsus. Millestki vabanemine teda tema enese hoolde jättes. Jumal Ise pakitud tillukesse võimsasse struktuuri, üksnes sellest enesest tingitud plahvatuste sarja, suurde aeglasse korjumisse veest ja õhust ja ränist: seda on ümmarguse kõplavarre pöördumisest peos sõnadeta tunda.
John Updike "Jookse, Jänku"

Painav raamat. Algus läks kuidagi väga raskelt, siis jäi ootele mõneks ajaks ja siis tuli lõpuspurt. Ma ei oska nimetada väga palju raamatuid, mis toovad mingid tumedad pooled endas välja, jättes pärast lõpetamist lagedale hingetuse, väsimuse ja tülpimuse tunde. See on üks teist raamatutest. Nagu mõningatest (painavatest) filmidest, mille äravaatamise üle on küll väga hea meel, aga mida enam kunagi uuesti vaadata ei taha.

kaootilisusest

Itaallased on ka horoskoobi-, numbrite- ning unenäo-usku rahvas, eelkõige Lõuna-Itaalias ning eriti Napolis. Unenägude nägemine on omakorda tihedalt seotud teise Lõuna-Itaaliale omase kultuurijoonega, milleks on üliaktiivne lotomängimine, kusjuures lotonumbrite valik sõltub paljuski sellest, mida lõunaitaallane unes nägema juhtub. Reaalselt juhtunud asjadel või teatud unenägudel - neid on umbes 90 kategooriat - on oma number ning mingit asja unes näinud napollane kasutab seda numbrit lotomängus. Itaalia kultuuris nimetatakse seda la Smorfia'ks ehk unenäonumbrite seletajaks. Unenäonumbritega lotomängimist nimetatakse ka cabala'ks.

Kristiina Praakli "Minu Itaalia. Kõige kirglikum ja kaootilisem"

Naljakas, kuidas see on esimene "Minu ..." sarja raamat, kust ei kõla läbi pea üldse armastust selle riigi vastu. Kui kolmandik raamatut oli läbi loetud, tundsin ikka veel, et miski nagu rõhub, ei ole päris õige, ja, mõtisklenud veidi asja üle, avastasin, et loen kiretut (eestlaslikku? soomlaslikku?) kirjeldust. Asja võttis kokku järelsõna, kus mõtted veel kinnitust said. Siia juurde lisada veel juba tavapärane vähene toimetamistöö ja rohkelt kirjavigu ja ei oskagi teha muud, kui õlgu kehitada.

välismaalusest

Ühel päeval tuli meie Kentmanni tänava maja kõrval minu juurde üks vanem nahksoniga mees ja tahtis mulle midagi öelda. Ta oli küürus ja käis kepiga. Vanamehel oli tihe valge vunts ning tema silmis sädeles rahulolematus.
Kui ta oleks eesti keelt kõnelnud, oleksin ma võinud talle öelda, et mul pole aimugi, millest ta räägib. Oleksin võinud seletada, et olen Ameerikast ja räägin vaid "hästi natukene eesti keel". Ent tema rääkis vene keelt, nii et mul jäi üle vaid talle vastu jõllitada nagu kurttumm.
"Bla-bla-bla, bla-bla-bla bla-bla?" küsis ta.
Ma ei vastanud midagi.
"Bla-bla! Bla-bla bla-bla?" Tema häälde sigines ärritus.
"Ma ei saa aru. Mina olen ameeriklane," ütlesin eesti keeles. Võib-olla oskas ta pisut eesti keelt. Ta elas ju ometi Tallinnas, Eesti pealinnas. Kahjuks paistis mu eesti keel teda vaid vihastavat.
"Bla-bla!" röökis ta mulle vastu ja žestikuleeris ägedalt oma kepiga. "Bla-bla-bla!"

Justin Petrone "Minu Eesti. Kas lubate elada? 1. osa"

Eks igaüks oskab tuua näiteid, kuidas keelebarjääri tõttu on tekkinud mingid jamad. Aga nii üllatav, kui see ka pole, on puueestlastel (nagu mina) võimalik täiesti mõistlikult vestelda puuvenelastega - inglise keeles. Lasnamäel käis juba aastaid koos Cartooni levikuga eestlaste ja venelaste inglisekeelekümblus, probleeme ei olnud, sai natukene selgeks eesti keelt, vene keelt ja päris palju arendada inglise keelt. Nüüd piiri ääres spaas ei olnud ka probleemi inglise keelele üle minna. Seejuures ei ole juttugi rahvustevahelisest vaenust või millestki seesugusest. Huvitav, palju üldse tekitab pimedat viha lihtsalt see, et inimesed ei saa teise keelest aru?

juurviljadest

Of course it coildn't last. I should have known that such an unnatural state of affairs had to give away, yield to the natural order of things. After all, I lived in a city where mayhem was like the sunshine, always right behind the next cloud.

Jeff Lindsay "Dearly Devoted Dexter"

Tegelikult võinuks siit näiteks võtta palju eee ... noh, paremaid kohti, aga ei tahtnud. Eks iga asjaga on kord võimalus elus midagi päris uut kogeda - selle raamatuga olid need siis õudusunenäod. Huilgavate juurviljadega peaosas. Ülekantud tähenduses.

elektrist

Maia soovil põigati ka Suurekaselt läbi - ta polnud suvilasse veel tagasi sattunudki. Nad laadisid vankrile mõndagi, mis oluline oli või laadimist vääris. Külmkapis hukkaläinu tuli ära visata ning kauasäiliv söödav-joodav kaasa võtta, sinna, kus kindlam, vanasse talumajja. Hoopis isemoodi talv oli tulekul ning suvemõis ei olnud enam in. Arvutiguru sulges hoolikalt ukse: raamatuid ja mõndagi isiklikku jäi sinna veel varjule. Paljugi tahtis sortimist, kuid polnud sobiv aeg ning Miira oli niigi väsinud. Arvutid ja ekraanid lesisid pimedatena laudadel, läbisegi ketaste ja manuaalidega, kõik aegunud nagu vibupüss tuumasõjas, selle rämpsu võis rahuliku südamega jätta tolmuma, hiirtelgi polnud neist midagi võtta. "Peab vist tõesti taluperenaiseks hakkama," tegi mõistus Maiaga võllanalja.

Enn Kasak "Vaba pattulangemise seadus"

Mul on Kasakuga mingi "värk" olnud juba siis, kui sai vabakuulajana pedas viimasel kooliaastal loenguid kuulamas käidud. Ja hiljem mingil kohalikul teadus-filosoofiakonverentsil veel ka. Temas on see mingi maagia, mis paneb asjadele veidi teise nurga alt vaatama. Samas eks seal ole ka sellist jutuvestmisoskuse meistriklassi, et kuulaja nõustub paratamatult kõigega, mida talle räägitakse, sest jutu ülesehitus on nii loogiline ja terviklik. Nüüd on muidugi veidi naiivsuse nurki maha lihvitud ja saab asjadele kainemana vaadata. Seetõttu oli seda raamatut kuidagi eriliselt nostalgiline lugeda, see võtab suuresti teaduse-kui-religiooni ning jumala-kuradi teema kokku, vahel on mördina igati asjalik lookangas. Márquezilikus võtmes.

pööratud mõtetest

Oleks naiivne arvata, et infoeeliseid kuritarvitavad ainult eksperdid või vahendajad. Maaklerid ja spetsialistid on ju lõpuks samuti ainult inimesed - aga see tähendab, et ka meie oleme valmis infot kuritarvitama, kas siis tõde rääkimata jättes või edastatavat infot olukorrale vastavaks "toimetades". Kinnisvaramaakler võib väljendit "heas korras" kuuldes silma pilgutada ja noogutada, aga oma paroolid on tegelikult meil kõigil.

Mõelge, kuidas end tööintervjuul kirjeldate, ja võrrelge seda sõnadega, mida kasutate esimesel kohtingul. (Et asi oleks veelgi naljakam, võrrelge esimesel kohtingul öeldut sellega, mida räägite samale inimesele pärast kümneaastast abielu.) Või mõelge, kuidas end tutvustaksite, kui peaksite esimest korda riigitelevisioonis esinema. Millist muljet tahaksite jätta? Võib-olla tahate mõjuta targa või kenana; ilmselt ei taha te meelde jääda õelda või kitsarinnalisena.

Steven D. Levitt, Stephen J. Dubner

"Freakonomics. Hullumajandus. Ketserist majandusteadlane uurib igapäevaelu varjatud külgi"

Esmapilgul jäi asjast täitsa pädev mulje, et jah, tõesti, nii võib olla. Samas oli täiendatud trükil õnneks olemas selline imeline lisa nagu kriitika, mis annab asjast vähekene tasakaalustatuma pildi. Samas on põnev, et asju saab nõnda seletada, eriti kuna alguses liiga pöörane seletus võib ka tegelikult õige olla. Huvitav, mismoodi autorid läheneksid vaktsineerimisele, n-ö vähempakkumistele jne? ;)