Pühapäevahommikuses rongis oli vaid kolmene grupp vanamutikesi. Kui ma rongi astusin, mõõtsid mutikesed pika pilguga mind ja nartsisse mu peos. Üks neist vaatas mulle otsa ja naeratas. Naeratasin vastu. Istusin siis kõige tagumisele istmele ja silmitsesin akna taga mööda vilksatavaid vanu maju. Rong sõitis majadel nii lähedal, et puudutas peaaegu nende räästaid. Ühe maja verandal oli koguni kümme potti tomateid, nende kõrval peesitas päikese käes suur must kass. Paistsid õue peal seebimulle puhuvad pisikesed lapsed. Kuskilt kostis Ishida Ayumi laul. Isegi karri lõhn hõljus õhus. Rong liikus mööda intiimset eeslinna vilkalt nagu õmblusmasin. Tee peal tuli veel inimesi peale, aga kolm mutikest arutasid väga innukalt midagi edasi, ilma et neil oleks küll saanud.
Haruki Murakami "Norra mets"
Pakkisin täna hommikul kaasa paar purki, et minna vaatama, kas rohelise mõtlemise oaas pea maja kõrval on miraaž või rõõmus reaalsus. Üle hulga aja paistis taas päike, tänavad olid küll niisked, aga värsked. Putka juures andis pudeleid ära onkel, jäin ootele. Kohale lonkis vene tädi pisikese uudishimuliku taksiga, kes ahmis kõiki enda ümber olevaid (veidi OH-hõngulisi) lõhnu, nagu oleks ta esimest korda turvalisest kodust väljas. Tädi pöördus mu poole säravas eesti keeles - ega ta ei saaks vahele, tal ainult kaks pudelit. Taara vastuvõtja tegi nüüd juba vene keeles tädiga juttu, tundus, et tädi käigud on igapäevased. Et taksiga väljas ja et on alles kena ilm. Jätsid hüvasti ja oligi minu kord.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar