ülevusest

Siis juhtus minuga midagi imelist: mu vaim läks teisele poole üle. Korraga polnud ma enam aheldatud. Tõusin püsti. Olin vaba. Kunagi varem polnud ma olnud nii vaba. Kõndisin klaasakna juurde. Valgustatud linn oli väga kaugel all. Ma valitsesin maailma. Ma olin Jumal. Et olla tema vääriline, heitsin oma pilgu aknast välja. Kustutasin neoontuled. Kaugetest linnatuledest piisas, et kõik oleks hästi näha. Läksin kööki ja tõin ühe koka, mille ma ühe sõõmuga ära jõin. Tagasiteel raamatupidamisosakonda sõlmisin kingapaelad lahti ja lennutasin kingad eemale. Hüppasin kirjutuslauale, seejärel ühelt laualt teisele ja karjusin rõõmust. Olin nii kerge, et riided vaevasid mind. Võtsin need ükshaaval seljast ja loopisin enda ümber laiali. Kui olin alasti, tegin tiritamme - mina, kes ma polnud kunagi selleks võimeline olnud. Kõndisin käte peal üle üksteisega külgnevate laudade. Seejärel, pärast üht täiuslikku kukerpalli, lendasin õhku nagu põrkepall ja maandusin oma ülemuse kohale. Fubuki, ma olen Jumal. Isegi kui sa minusse ei usu, olen ma Jumal. Sina annad käske, mis ei oma suurt tähtsust. Mina valitsen. Võim ei huvita mind. Valitsemine on niivõrd palju kaunim. Sul pole aimugi, mida mu hiilgus tähendab. Hiilgus on hea. See on trompetimuusika, mida inglid minu auks mängivad. Iial varem pole mu hiilgus olnud nii võimas kui täna öösel. Kõik tänu sulle. Kui sa teaksid, et töötad minu auks!

Amélie Nothomb "Jahmatus ja värinad"

Remargi mõttes: hästi meeldivalt überirooniline raamat tegelikult.

Ah, tegelikult tuli just neid ridasid lugedes meelde üks hetk aasta 2000 juulist. Olin just peda peahoone kolmandalt korruselt alla tulnud ja astunud uue tunde saamise mõttes Kadrioru poole mitte otse tänavalt, vaid keeltemaja kaudu. Peamaja kolmanda korruse keskel, seal, kus on suured-suured klaasid, oli seinal üks hirmus pikk nimekiri. Neist, kes konkureerisid pedasse eesti filoloogiat õppima. Konkurss oli 1:15. Meeletu rodu 7. realt leidsin otsitava nime. Milline kergendus pärast seda, kui kunstiajaloo konkurss nädal tagasi nii aia taha läks (kuigi sealne numbrite suhtarv oli midagi hoopis muud)! Õues paistis päike, Eestimaa suvinäitas oma kollast poolt. Naeratus lihtsalt tekkis näole, sest viimaks oli selge, et siit enam väljajäämist karta pole, on vaid võita-võita-võita! Selle päevaga ja kõige sellega, mis järgnes, olen ma tegelikult väga rahul.

Hea on olla rahul õigete otsustega.