hirmust

See kord kui me läksime Larkini tänavale prantsuse kinno Vogue ja vaatasime "Sügavuse põhja", käest kinni hoidsime, suitsu tõmbasime end nii lähedastena tundsime - kuigi väljas Turu tänaval ei lubanud ta mul ennast käevangu võtta kartes, et inimesed tänaval hakkavad teda siis libuks pidama, mis olekski niimoodi paistnud ja ma olin sellest marus aga lasin tal oma tahtmist saada ja me kõndisime edasi, ma tahtsin kuhugi baari astuda ja klaasi veini võtta, tema tundis leti äärde rivistunud kaabukandjate ees hirmu, nüüd nägin ma tema neegrihirmu Ameerika ühiskonna ees millest ta alati kõneles aga käegakatsutavalt, tänavatel see ei teinud mulle kunagi muret - püüdsin teda lohutada, talle näidata et minuga koos võib ta teha mida iganes, "Tegelikult, kallim, saan ma kuulsaks meheks ja sina saad olema kuulsa mehe väärikas abikaasa nii et ära muretse" aga tema ütles "Sa ei saa aru" aga tema pisiplikalik hirm nii ahvatlev, nii söödav, me läksime koju vastu õrnade armustseenidele, kahekesi koos oma isiklikus ja salajases pimeduses -

Jack Kerouac "Pilvealused

Kui mingi aja tagant tiritakse taas lagedale homoteema, on emotsioonid ausalt öeldes samasugused. Iseenesest võiks mõelda, et ju siis eestlastel on nii meeletult palju vaba aega, et enda viha niimoodi kirja panna (kommentaatorid veebis) ja sõnastada (noor Helme "Kahvlis" tuleb meelde). Kommentaare lugedes/kuuldes tundub see viha olevat hoopis varjatud hirm selle v õ õ r a ees, seejuures hirmul endal ei tundu praegu mingit alust olevat. Demagoogia argumentum'ite jaoks lähevad utoopilised õudusmudelid aga käiku kui soe sai. Järgmise paraadini, jah? :)