juurviljadest

Of course it coildn't last. I should have known that such an unnatural state of affairs had to give away, yield to the natural order of things. After all, I lived in a city where mayhem was like the sunshine, always right behind the next cloud.

Jeff Lindsay "Dearly Devoted Dexter"

Tegelikult võinuks siit näiteks võtta palju eee ... noh, paremaid kohti, aga ei tahtnud. Eks iga asjaga on kord võimalus elus midagi päris uut kogeda - selle raamatuga olid need siis õudusunenäod. Huilgavate juurviljadega peaosas. Ülekantud tähenduses.

elektrist

Maia soovil põigati ka Suurekaselt läbi - ta polnud suvilasse veel tagasi sattunudki. Nad laadisid vankrile mõndagi, mis oluline oli või laadimist vääris. Külmkapis hukkaläinu tuli ära visata ning kauasäiliv söödav-joodav kaasa võtta, sinna, kus kindlam, vanasse talumajja. Hoopis isemoodi talv oli tulekul ning suvemõis ei olnud enam in. Arvutiguru sulges hoolikalt ukse: raamatuid ja mõndagi isiklikku jäi sinna veel varjule. Paljugi tahtis sortimist, kuid polnud sobiv aeg ning Miira oli niigi väsinud. Arvutid ja ekraanid lesisid pimedatena laudadel, läbisegi ketaste ja manuaalidega, kõik aegunud nagu vibupüss tuumasõjas, selle rämpsu võis rahuliku südamega jätta tolmuma, hiirtelgi polnud neist midagi võtta. "Peab vist tõesti taluperenaiseks hakkama," tegi mõistus Maiaga võllanalja.

Enn Kasak "Vaba pattulangemise seadus"

Mul on Kasakuga mingi "värk" olnud juba siis, kui sai vabakuulajana pedas viimasel kooliaastal loenguid kuulamas käidud. Ja hiljem mingil kohalikul teadus-filosoofiakonverentsil veel ka. Temas on see mingi maagia, mis paneb asjadele veidi teise nurga alt vaatama. Samas eks seal ole ka sellist jutuvestmisoskuse meistriklassi, et kuulaja nõustub paratamatult kõigega, mida talle räägitakse, sest jutu ülesehitus on nii loogiline ja terviklik. Nüüd on muidugi veidi naiivsuse nurki maha lihvitud ja saab asjadele kainemana vaadata. Seetõttu oli seda raamatut kuidagi eriliselt nostalgiline lugeda, see võtab suuresti teaduse-kui-religiooni ning jumala-kuradi teema kokku, vahel on mördina igati asjalik lookangas. Márquezilikus võtmes.

pööratud mõtetest

Oleks naiivne arvata, et infoeeliseid kuritarvitavad ainult eksperdid või vahendajad. Maaklerid ja spetsialistid on ju lõpuks samuti ainult inimesed - aga see tähendab, et ka meie oleme valmis infot kuritarvitama, kas siis tõde rääkimata jättes või edastatavat infot olukorrale vastavaks "toimetades". Kinnisvaramaakler võib väljendit "heas korras" kuuldes silma pilgutada ja noogutada, aga oma paroolid on tegelikult meil kõigil.

Mõelge, kuidas end tööintervjuul kirjeldate, ja võrrelge seda sõnadega, mida kasutate esimesel kohtingul. (Et asi oleks veelgi naljakam, võrrelge esimesel kohtingul öeldut sellega, mida räägite samale inimesele pärast kümneaastast abielu.) Või mõelge, kuidas end tutvustaksite, kui peaksite esimest korda riigitelevisioonis esinema. Millist muljet tahaksite jätta? Võib-olla tahate mõjuta targa või kenana; ilmselt ei taha te meelde jääda õelda või kitsarinnalisena.

Steven D. Levitt, Stephen J. Dubner

"Freakonomics. Hullumajandus. Ketserist majandusteadlane uurib igapäevaelu varjatud külgi"

Esmapilgul jäi asjast täitsa pädev mulje, et jah, tõesti, nii võib olla. Samas oli täiendatud trükil õnneks olemas selline imeline lisa nagu kriitika, mis annab asjast vähekene tasakaalustatuma pildi. Samas on põnev, et asju saab nõnda seletada, eriti kuna alguses liiga pöörane seletus võib ka tegelikult õige olla. Huvitav, mismoodi autorid läheneksid vaktsineerimisele, n-ö vähempakkumistele jne? ;)

kehastumisest

Ma ei ole kunagi näinud naist, kes ei oleks paks ega inetu. Jah, mõned neist olid üsna kuradi kondised ja päris silmipimestava välimusega, aga kusagil seal ideaalsete puusade, saleda keskkoha ja ilusate rindade taga oli ikka peidus see tüse ja kohmakas siseminea "mina", kes ilmus alati välja siis, kui oli vaja ennast süüdistada või mind õigustada. Jumala eest, ma ei saa aru inimestest, kes ütlevad, et ainult sisemine ilu loeb. Niipalju, kui ma olen üldse naisi näinud, on nad seestpoolt olnud sellised Godzillad, et ka kõige inetum mees tunneks ennast nende kõrval hästi. Ja seda just naiste endi nägemuses, mida vähemalt mina ei ole suutnud küll kunagi mõjutada.

Birk Rohelend "Mu sõraline sõber"

See raamat hakkas enne silma üldse telesaatest. "OP-is" nimelt tutvustati. Meelde jäi märge, et tekstis olevad suuremad tähed ja muud märgendid ning kogu ülesehitus peaks raamatus olema selline, et kui see poes kätte võtta, oleks võimalik kohe ka lugeda ja süüvida. Noh, õnneks on olemas raamatukogud. :)

Süvenemise poole pealt oli asi eeskujulik - tekst lausa lendas käes ja igav ei hakanud. Noh, eks selline kenderlik stiil selline olegi. Aga. Kui esmalt püüdis kinni hea minekuga tekst ja uudsus (pole vist palju naiskirjanikke, kes nii hea sisseelamisega on - mehed võivad muidugi vaielda!), siis mingil hetkel tekkis "Ameerika psühho" lugemise tunne oma otsatu raevu ja mõnitamisega, seejärel aga asi kuidagi hakkas taas vedama. Ühesõnaga tubli "kolm".

Kujunduse eest aga veidi enam hinnet, Eesti raamatuturg vajab hädasti põnevalt kujundatud teoseid. Ja kui raamatul on peale tähtede vaadata ka muud, siis pole nagu häda miskit. :)

seesmusest

Arstliku komisjoni tõend vabastas Aliide aastaks ka kergemast tööst. Kui olukord seda nõuab, võib vabastust aasta pärast pikendada.

Kui Aliide astmaatiku paberid sai, sööstis õhk hooga ta kopsudesse, hapnik tegi purju, samuti pojengide joovastav lõhn, värske muru, isegi lahjad kesalilled kohisesid rinnus. Kõrvades ei vasardanud ei lindude kime kädin ega vareste kraaksumine sünnikuhunnikul. Aliide tiirutas õues, kuni nägi tähti ja talle meenus, milline oli olnud olemine kunagi kaua aega tagasi, kuidas oli tunda kergus, saaks seda ainult kogu aeg tunda. Hiisu istus, kõrvad kikkis, oma kausi juures lauda uksel ja ootas, et saaks pärast lüpsi kapatäie piimapära ja piimavahtu. Ilm hakkas paremaks minema. Halva ilmaga läks Hiisu piim alati hapuks.

Sofi Oksanen "Puhastus"

Võpsikus, kuhu metsavahelt ja üle oja hüpanuna lumes sumbates saabume, paistab esmalt vaid lumine küngas. Seejärel avaneb lume all olev katusega vundament. Paar meetrit kõrge, väike trepp viimas sisse, võlvide alla, kust vaatab vastu jäine pind. Lagunenud lukukivi ukseaval. Okastraat vedelemas. Ja taamal teine, suurem, kahe eraldi keldriga vundament, nii kõrge, et kätt välja sirutades selle ülaserva puudutada ei saa. Laotud suurtest lohmakatest kividest. Vaatab üle lumise välja. Maha jäetud.

ostuteadusest

Raamatupoodide riiulikorraldusele on tüüpiline üks ja sama viga, nimelt näeb see välja fantaasiavaene ja kohmakas. Isegi klaustrofoobiat tekitav. Kuidas võisid tüüpiliseks saada kõrged kastikonstruktsioonid? Kas seepärast, et inimesed paigutavad oma raamatuid kodus nii? Totter põhjendus - mõelge, kui kodukaupade müüjad või rõivapoodnikud otsustaksid sama mõtteviisi omaks võtta. Siis peaksime me koorimisnoa ostmiseks läbi sorima köögisahtleid või kaevama kampsuni leidmiseks kappides. Kõrgete riiulite vahele tekkinud kitsad reavahed on kõige halvem väljapanekusüsteem, mida inimene võib üldse välja mõelda.

Paco Underhill "Miks me ostame. Ostuteadus"

Järjekordne mõnus ostmist ja turundust käsitlev raamat. Samas paneb ikka mõtlema küll, kui poes ringi käia. Miks peab otsima odavamat või erilisemat kraami kõige alumistelt ja ülemistelt riiulitelt? Mismoodi mõjub valikut tehes see, kui kahe samalaadse toote juures on neist ühe hinnal punane kastike tekstiga "hea hind" vms ümber? Miks peab leivaletti jõudmiseks läbima kogu poe? Mis põhjusel hakkavad esimesena silma modellidele selga pandud riided ja viimasena jõuab tähelepanu kokkuvolditud ning laudadele asetatud asjadele? Teadlikule poes käimisele andis see igatahes mõnusa mõõtme juurde, eks näeb, mida Kleini "No logo" lisada suudab. :)

ajast

Üheksale tunnile meie teadliku infotarbimise potentsiaalist konkureerib meedia kaudu meeletu hulk reklaami, uudiseid, tarbetekste ja audiovisuaalset materjali. Igas ajaühikus tekib meie tähelepanule pretendeerivat nii ema- kui ka võõrkeelset utilitaarset infot megaühikutes juurde. Isegi tugeva huvi korral oleme sunnitud oma infotarbimises tegema valikuid, sest kõike lihtsalt ei jõua jälgida. Seega on inimeste tähelepanu infoühiskonnas kõige väärtuslikum ressurss. Siinkohal on sobilik meenutada veel Briti kirjaniku John Braine'i sädelevat kalambuuri: aeg on nagu pangalaen, mida sulle antakse ainult siis, kui sul endal on nii palju, et sa seda ei vaja.

Ivo Rull "Meediamängud" (peatükk "Võitlus tähelepanu eest")

Huvitava tekstiga mees, samas tekitab lugemine veidi või enam ettevaatlikkust, sest võimekas mõistus võib teatavasti igast' trikke teha. Nii ka eile korduses nähtud "Vabariigi kodanikes", kus Rull isukalt Ühtse Eesti vastu sõna võttis, rünnates otse ja kaude Semperit. Kui on välja käidud, et testitakse mitmesuguseid demagoogia võtteid, siis ei saa ometigi eeldada, et Ühtse Eesti seltskond mängib kahtepidi: ühel hetkel "näitleb", teisel hetkel aga asetab end asjast eemale ja kommenteerib seda. Rullil tundus väga raske olla aru saavat, et kui, siis juba.

(kommentaar lisatud 5.04)

hulludest

Kord saatis ema pisikese Rommi Lasnamäel asuva Pae kaupluse juurde apelsinisabasse. Järjekord ei olnudki väga pikk, aga otsekohe moodustus teine saba sõjaveteranidest, kes samuti apelsinide järele keelt limpsasid. Või siis vesistasid suud nende pereliikmed - tihtipeale oligi sellistes peredest veteranist vanaisal pidev kõrgendatud lahinguvalmidus, sest kui kuhugi toodi defitsiitsemat kaupa, visati vanaisale või vanaemale medalitega pintsak selga, võrkkaabu pähe, anti näppu "avosjka" ehk veniv sangadega turuvõrk, ning püstitati vastutusrikkas lahinguülesanne - kaubata mitte tagasi tulla! Nii ka nüüd. Päike sillerdas pimestavalt medalitega kaetud rindadelt, otsekui oleks tegemist Puškini muinasjuttudest pärit muistsete vägilaste družiinaga ja nende soomustatud rinnaplaatidega kaetud turvistega. Ja loomulikult ei liikunud see saba, kus seisid enamasti naised ja lapsed, karvavõrdki. Kui eestlased vaikisid soomeugrilikus tuimuses, siis vene naised tõstsid varsti häält: "Kas teil häbi ei ole! Lapsed seisavad järjekorras! Vaadake kui palav on! Häbi teil ei ole!" "Meie sõdisime!" pareerisid veteranid kriitikanooli, "Valasime verd ja oleme sõjasangarid!"

Roland Tõnisson "Uus ilm"

See väike huvitav täiesti toimetamata raamat sattus mu kätte kõveraid-kõveraid teid pidi. Lugejaid on sel teosel vist ka käputäis, sest asi pisikese kirjastuse üllitatud.

Aga kui rohketest kirja- ja stiilivigadest mööda vaadata, on tegemist igati kelmika lugemisega. Kahju küll, et mul vanusel veel kümmet aastat juures pole, sest siis oleks vist maas ägisedes seda lugenud, aga noh ... lapsepõlvest tuleb üht-teist meelde küll.

Sellist nõukaaja lõpu - vabariigi aja alguse kirjeldust väga ei mäletagi. Või on keegi kirjutanud aegadest-juhtumitest, kui venelastest naabrid 10 minutiga peo maha pidasid (selle sisse kuulub siis idee teke, alkoholi ostmine kõrvalt poest, joomine ja räntsakile maha magama jäämine), kui hullumajja kukkus kõrge sõjaväelane (kes oma tiitlit igal võimalikul moel raevukalt demonstreerib), kui kemples tüüpiline slaavi paar ma-armastan-sind-igavesti-ma-vihkan-sind-tapan-end-oma-õnnetu-elu-tõttu-ära (ja pärast järjekordset tüli üritab meespool end puua, kui õnnetuseks ei saa sellega hakkama, naispool peab naabrite juures esmalt leina- ja siis rõõmupidu), kui igatseti taga vana head aega (teadagi MIS aega)? Ja kõige taustaks hullumaja miljöö, mis esmalt on naljakas, aga siis paneb muige kõverduma - sest tegelik elu tundub kohati olevat sealsega võrreldes ebanormaalsem. Kõnekas on ka fakt, et see raamat on ilmunud aastal 2008. Ehk on just sel ajal ilmutamine osutamine sellele, et ega kirjeldatud ajal ja ilmumise ajal polegi suurt erinevust...

naeratuste maast

Mootorrattad, õigemini mopeedid tekitavad autode vahel konstantse Browni liikumise. Neid tuleb igast suunast, nad sõidavad, tüdrukud küljetsi tagaistmel, vastassuunareal, et ummikust läbi lõiata, nad laveerivad punase tule taga seisvate autode vahel katkematu sipelgajoruna. Kitsal tänaval jõuad ükshetk köögikäru lükkavale tädikesele selja taha. Aga see võib olla ka magustoite käruletil lükkav vanameeas, või röstitud sitikate käruga külamees, või omatehtud jalgrattakäruga prügisorteerijatest abielupaar, või immigrandist ehitustööline, kollane plastkiiver peas ja eelajalooline jalgratas vänderdamas. Mööda mahuvad neist sõitma vaid mootorrattad. Ja nii see autorongkäik liigub, kuni kärutaja või jalgrattur ära keerab või kuskil nurga peal halastab ja autod endast mööda laseb.

Mai Loog "Minu Tai. Sinimustvalge jänku igaveses suves"

See koht siin on üks viisakaid, mõistlikke olukirjeldusi. Raamat ise aga oli tõupuhas tibiromaan. Sanukk noh. Aga väga ehe, mõnus ja hea minekuga, kuigi pilte vahel vähe, paistis päike tekstist läbi. Mitte silma, vaid pealaele. Soojendades.

volgist

Kevadest suvve (haikutsükkel)

1. Varakevad
Tänavail lombid.
Näe, keegi on hiiregi astunud laiaks.

2. Märts
Kassid on väsind.
Ja dispanseri kempsus kiunuvad mehed.

3. Suvehari
Kõik lõõtsutavad.
Taamalt kerkib pilv nagu varbavahemust.

Peeter Volkonski "ISBN 978-9985-9980-6-9"

Ma pole pikka aega lugenud sellist tüüpi teost. Aga noh, eks neid peab ju ka sekka sattuma, kui vaja. Soovitada võib seda imelooma lugeda kindlasti, aga väikse mööndusega - seda ei tohiks mingi hinna eest osta. Ehk on mõnel sõbral see olemas, või on raamatukogus, või... Poes hakkab rahakotil valus. Sest ... alustav kirjandus on koonerdanud nii hea keeletoimetaja kui ka toimetaja pealt, palju oleks pidanud maha rookima, tihendama, vaatama pildiallkirjad (sic!) üle jne. Aga see selleks.

Raamat ise on tore. Annab Volgi eklektilisest sisust eklektilises vormis päris mõnusa sissekiike. Kogu see kaks õhtut une-eelset lugemist (oleks ma vähe enam vormis olnud, oleks ka ühe õhtuga pääsenud) oli lõbus. Luule oli eriti lõbus.