alandlikkusest

"Ohvitser. Nagu minu meeski. Nad olid koos laagris. Ta pääses eluga, aga nüüd on minu pärast jälle ohver. Ma küsin Jumalalt, kuidas see on võimalik."
"Jumal ei jäta kedagi vastuseta."
"Mina kohtan ainult vaikimist. Aga ümberringi on nii palju kurjust! Nii palju kannatust!"
Preester vaikis kimbatuses. Ja aina keerutas pöidlaid. "Asjata on Jumalale pahaks panna, et inimene pole tõusnud inimlikkuseni." Ta nõjatus punase kaleviga kaetud kõrge tooli seljatoele ja hakkas rääkima, nagu räägib muuseumi ekskursioonijuht, korrates tüütuseni üht ja sedasama. Ta rääkis, et ei tohi unustada, et ühisesse heitlusse tõmmatud inimeste kannatused võivad kujutada omamoodi patukahetsust eelnevate põlvede eksimuste eest, et iga maapealset kannatust võib vaadelda kui luna teenete eest, mida pakub igavik, sest iga kannatus või ohver kergendab õnnetuse kaalukaussi, olgu või grammi võrra, ja lisab selle grammi lunastuse kaalukausile...
"Tähendab, meie peame vastutama kellegi pattude eest, auväärt preester?" Anna naelutas pilgu preestri paksudesse huultesse, mida too iga natukese aja tagant keelega niisutas.
"Maailm, see oleme meie. Jumal ohverdas oma ainusündinud poja maailmale ega takistanud tema ristisurma."
"Ja see peab olema meie lohutus?"
"Meie teeviit."
Preester kummardus ja võttis Anna käe oma ümarpehmesse pihku. "Me peame olema alandlikud ja kannatlikud ning see saab meile taevas tasutud."
"Mina otsin abi siit, maa pealt. Preester, ärge kartke, ma ei reeda mitte kellelegi selle advokaadi nime, keda te tunnete."

Andrzej Mularczyk "Post mortem. Katõn. Filmjutustus"

Selle raamatuga on selline lugu, et esimest korda kuulsin ma sellest PÖFFi ajal, kui näidati filmi nimega "Post mortem. Opowiesc katynska" (ehk "Katõn", IMDb-s). Kirjastuse tädid tegid eessõnas kõvasti reklaami, et vaat selline raamat ja väga hea tõlge ja... Kuna film nähtud, tundus ka raamatu lugemine hea idee.

Noh... Esimene ja kõige suurem viga on raamjutustusega liialdamine, kohati tüüpsüžeesse kaldumine. Naine sõidab rongiga Katõni poole, veeretab käes padrunikesta, loeb isa päevikut, vaatab vahepeal kaugusse ... ja jääb silma vastas istuvale mehele, kes teda salamahti ajalehe varjus piilub, ise mõeldes, kes on küll see naine, mida ta teeb. Kui see ei ole klišee, siis mina ei tea, mis seda võiks olla.

Samuti jäävad kõrvaltegelased, olgu siis vaimulikud või muud vene võimuga seotud, väga ühekülgseks. Sama viga oli tegelikult ka filmis, et tegelased kas olid läbivalt head/halvad või nad siis liikusid väga kiiresti ühest seisundist teise. Ka teine peategelane, Anna mehe saatusekaaslane, on kuidagi tahumata kuju, kelle sisepiinad jäävadki õhku rippuma, samuti ei ole võimalik suhestuda Vene võimu seostega.

Positiivset? Raamat ja film kindlasti täiendavad teineteist, aga ma ei kujuta ette, kas oleks väga hea idee enne raamatut lugeda. Film on eraldi ja üksi vaadatuna terviklikum, mõjuvam, eriti algus - sillal kohtuvad põgenikud, kes põgenevad venelaste ja sakslaste eest - ja lõpp, kui jõutakse tapmiste näitamise näol kulminatsiooni. Raamatu äratundmismomendid, et ah, see oli ju see kõrvaltegelane filmist, vms, on sellele head täiendused, aitavad asjal sügavamalt seeduda.

Ja lõppeks, keel kipub sellistel kiiresti (arvata võib, et PÖFFi ajaks sooviti valmis jõuda) tõlgitud raamatutel ikka kannatama. Kuigi talutavalt.

otsimistest

Veronika naeris. Ta oleks otsekui püüdnud jututeemat vahetada. Ta lausus: "Ega sa ometi arvanud, et ma sind tol korral Youngstorgetil ei NÄINUD? Sinu pärast ma seal olingi."
Sellest ei saanud ma aru. Minu meelest rääkis ta mõistatuste keeles.
Kuid ta jätkas: "Kõigepealt kohtusime Frogneri trammis. Seejärel nuhkisin ma linnas pisut ringi ja sain teada, kus kohvikus sa armastad käia. Ma polnud seal kunagi varem käinud, kuid ühel päeval seadsin end sinna istuma, olles enne ostnud raamatu hispaania kunstniku Velásquezi maalidega. Ma lihtsalt istusin, lehitsesin raamatut ja ootasin."
"Mind?" Teadsin, et see oli loll küsimus.
Ta vastas peaaegu ärritunult: "Ega sa ometi arva, et sina oled ainuke, kes OTSIB? Ka mina olen osa sellest loost. Endastmõistetavalt pole ma lihtsalt liblikas, keda sina võid püüda."

Jostein Gaarder "Apelsinitüdruk"

Kunagi keskkooli ajal mainis ajalooõpetaja mitu ja mitu korda, et filosoofiast arusaamisele aitab kõvasti kaasa Jostein Gaarderi "Sophie maailma" lugemine, sest seal on kogu raamatutes raskekoeliselt kujutatu kirjas mõnusalt ja loetavalt. Kohalikus raamatukogus aga seda raamatut polnud (ja polnud ka kolm nädalat hiljem), nii et tuli millegi muuga leppida. (Remargi korras: ma ei ole loobunud!)

See "muu" pole aga midagi tüütut või igavat, mis nii paljude ühe teosega nime teinud autoreid iseloomustab. "Apelsinitüdruk" on ausalt öeldes üks igavesti vahva raamat. Tea, kas peaks seda nukratele sõpradele või halli sügise-talve-varakevade all kannatajaile kinkima hakkama?

Väga mõnusalt kirjutatud ja hea minekuga loos hakkab juba alguses nagu midagi kuskil koitma, aga "poindile" päris pihta ei saa. Ja siis mingil hetkel võtab raamat nii mõnusalt-mõnusalt ümbert kinni, et enne käest ei raatsi panna, kui see on läbi. Seejuures ei ole see lihtne hea tuju raamat, vaid paneb sügavalt kaasa mõtlema.

Kui palju juhuseid on selle taga, et SINA siia ilma tulid? :)

detektiiviromaanidest

"Kas ma võiksin helistada Dembremonti?"
"Mis maakond?"
"Vosges."
"Dambremonti?" kordas ametnik. "See peaks käima Gérardmeri alla. Sel juhul..." Ta pöördus kolleegi poole. "Sa peaksid teadma... Dambremont, Vosges... Härra soovib helistada."
Teine teenistuja tõstis pea. "Dambremont? Sakslased pommitasid selle maatasa... Milleks?"
"Ühe sünnitunnistuse asjus," vastas Flavières.
"Seal ei ole enam linnavalitsust, mitte midagi ei ole... Ainult üks kivihunnik."
"Mida siis teha?"
Mees kehitas õlgu ja hakkas uuesti kirjutama. Flavières lahkus kassa juurest. Ei ole arhiive. Ei ole elanikkonna registrit. Mitte midagi peale isikutunnistuse, mis oli välja antud 1944. aasta novembris. Kas see isikutunnistus tähendas midagi? See on tõend, ainus tõend, et Renée elas samal ajal kui Madeleine... Ta kõndis kurvalt trepist alla. Tõendil oli kriips peal. Keegi ei saa kunagi tõestada, et nad elasid samal ajal, et neid oli kaks. Aga kui neid ei olnud kaks...

Pierre Boileau, Thomas Narcejac "Vertigo"

Mõnikord juhtub, et raamatukogus hakkab silma üks igavesti mõnusa näoga raamat, mille pealkiri on ka kuidagi tuttav, autor meenutab ka midagi - ja võtan selle ära ning ... khm, saan kodus kreepsu, MIS imelooma ma nüüd endaga kaasa tarinud olen.

"Vertigo" on viisakas kriminaalromaan, millest Alfred Hichcock 1958. aastal filmi tegi (IMDb-s). Ja mina sain kord üle kümne aasta taas lugeda täitsa klassikalist krimkat, kust ei puudunud imeilus müstiline naine, rivaalitsevad mehed, mõrv ja kalmistu. Iseenesest väga karm katsumus ei olnudki, aga no loodetavasti nüüd järgnevad kümmekond aastat ehk seda näppu ei satu.

Õhustiku loomise poole pealt oli vaimusilmas tekkinud pilt midagi Londoni äärelinna crescent'ide sarnast, õhustik väga Pariisi moodi ja maapiirkonnas ringilogistamised Eestile omased. Intsident kirikutornis toimus ilmselgelt Kõpu tuletornis, aga selle ümbrus oli metsasem. Väga mõnus jalutuskäik, kui teada, et Londonis ega Pariisis pole ma käinud. :)

harimisest

Boussenard ja Jules Verne ei jätnud kasutamata ühtki võimalust, et lugeja teadmisi täiendada: kõige kriitilisemal momendil katkestasid nad jutulõnga, et innukalt kirjeldada mõnd mürgist taime, mõnd pärismaalaste kehakatet. Lugejana jätsin ma need õpetlikud kohad vahele, autorina toppisin oma romaanid neid täis; minu pretensiooniks oli harida oma kaasaegseid kõiges, millest ma ise midagi ei teadnud, olgu need Tulemaa elanike kombed, Aafrika taimeriik või kõrbekliima. Ootamatu juhuse läbi teineteisest lahutatud, siis enese teadmata samale pargasele sattunud ja sama laevahuku ohvriteks osutunud liblikakorjaja ja tema tütar klammerdusid sama päästerõnga külge. "Daisy!" - "Papa!" Kui oh häda! Üks haikala oli värske liha jahil väljas, ta tuli ikka lähemalt, tema kõht helkis lainetes. Kas õnnetud pääsevad surmast? Läksin võtsin "Suure Larousse'i" köite Pr-Z, tassisin selle kuhugi oma lauale, lõin õigest kohast lahti ja kirjutasin sõna-sõnalt lõikude kaupa maha: "Haid on [---]"

Jean-Paul Sartre "Sõnad"

Pisikene ääremärkus: Sartre oli selliseid teoseid luues vaid ligi 12-aastane. Kui irooniline, et matkimisega unustatakse ära arendamine, viimistlemine - kui ikka ise sellised detailid pinget ei paku, pole tarvis ka kujuteldavat lugejat - keda ta vaid ette kujutas, üldjuhul ta lõi lihtsalt loomiseks - nendega piinata.

Verne'i ma tegelikult just sel põhjusel ei olegi sallinud. Oleks ju lihtne leheküljed vahele jätta, aga vaat seda ei ole ka kunagi osanud teha. Tundub nagu petmisena, iseenda petmisena. Nii siis ongi etem lihtsalt "Seiklusjutte ..." riiulilt vaadata. Ilusad kuldsed tähed. :)

parimast filmist

Siis kuulsid nad operaatori hüüatust, too puhkes korraga nutma. Ta oli unustanud filmi kaamerasse panna. See ei saanud olla võimalik. See ei saanud olla tõsi. Kuid see oli tõsi. Kõik oli tühja läinud. Iga pilk, iga ainumaski liigutus oli liiva jooksnud, kadunud, otsekui poleks nad kunagi aset leidnud, otsekui oleks kõik, mis pole filmilindile jäädvustatud, ebatõenäoline, ebareaalne, olematu. Lavastaja tõusis, jäi samale kohale seisma, istus siis uuesti maha ja peitis näo kätesse. Keegi ei julgenud sõnagi lausuda. Ja Vana, kes tookord oli olnud noor, Noor, kaunis ja ihaldatud, oli ainus, kes oli julgenud häält tõsta. - Me teeme seda lihtsalt veel üks kord, ütles ta. Kuid see ei läinud läbi. Seda ei olnud võimalik korrata. Nad pidid leidma midagi muud, uue pealkirja, teise loo. Ükskõik, mida nad ka ette ei võtnud, võrdlesid nad seda sellega, mis oli jäänud üles võtmata, ja nad ei jäänud kunagi rahule. Need ei olnud kunagi paremad kui see, mida polnud olemas. See oli asja lõpp, mõtleb Vana, ja võdiseb taas. Parim film ei olnud mitte ainult tumm, see oli ka nähtamatu.

Lars Saabye Christensen "Poolvend"

"Poolvend" on üks selle aasta põnevamaid leide. Esmapilgul ehmatas küll ära, sest mahtu on päris palju (700 lk kandis), formaat veidi suurem ja dialoogid märgitud ühes lõigus, samuti teeb mind ettevaatlikuks ühe-perekonna-lugu-läbi-mitme-sugupõlve märge, aga mingil hetkel hakkas päris hästi kulgema ja lõpuks sai ootamatult otsa.

Nüüd juba päris mitu norra autori raamatut läbi lugenuna võib juba veidi-veidi üldistama hakata, mis mulje moodne norra kirjandus jätab. "Poolvenna" järgi saab öelda, et tekstid on suhteliselt reserveeritud ja külmad, kohati süngedki, aga kujutatavad suhted, dialoogid, käigud jne mõnusalt soojad, samas pole ma siiani kohanud mingit pulbitsevat tundepuhangut või lihtsaid rangeid konstanteeringuid. Põhjamaise hõnguga on küll, aga niuksuga.

ühendamata

Lastele mõeldud turismitööstus on ikka meeletu, mõtlen edasi. See on vaid üks paljudest-paljudest idakalda lõbustus- ja veeparkidest. Iga lapsevanem pingutab, et oma võsukesele seda parimat võimaldada. Näen, kuidas üks ema loeb raha ja otsib kärust lisadollarit, et kõrval kekslevale lapsele 6-dollarilist õhupalli osta.

Epp Petrone "Minu Ameerika. Reportaaže ja pihtumusi 2003-2006. 1. osa"

Ühel hommikul istusin rõdul ja meie kirikukellad hakkasid lööma, nagu nad ikka igal hommikul löövad. Ja järsku tulid mu juurde hetked teistest kirikukelladest. Mitte üks hetk, vaid palju, erinevatest aegadest ja erinevatest kohtadest. Mõtlesin, et näed, selline ongi tunne, kui sa oled vana. Ükspuha, mis juhtub - sul on selle hetkega seotud mingisugused muud kihid, emotsioonid, mälestused.

Epp Petrone "Minu Ameerika 2. Ülestähendusi unelmatemaalt 2003-2007. 2. osa"

Ausõna, ei osanud ühisosa leida. Või, siiski, ehk "USA-st"? Põnev see nägemuse muutumine tegelikult nagu lapsepõlves, kui toad olid suuremad ja asjad sügavamad. Nüüd võib rõõmuga/kurbusega tõdeda, et jah, selleks, et asjade muutumist tajuda, polegi vaja võrdlust lapsepõlvega, piisab ka kõigest paarist aastast.

Iseenesest pole ma Ameerikast senini suurt midagi pidanud. See tähendab siis, et Põhja-Ameerikast. Noh, suur riik, turumajandus, mäkdoonaldsid, Suur kanjon jne. Nii neli-viis aastat tagasi tekkis juurde uus mõõde - Muir Woods, sekvoiad, loodus. Aga siiski koos sellega tõdemus, et tõesti, nii nagu asi filmides tundub olevat, on see ka tegelikult, ei midagi väljamõeldut.

Nüüd aga, pärast selle kaksiküllitise lugemist, võib öelda, et ega väga sinna ei kisu küll. Või noh, kisub ikka, (kohati teoreetiline) reisimisnarkomaan nagu ma olen, aga alles pärast džungleid, ehitusimesid ja muud miljonid erilisused, mis tundub meerikamaa imed üle trumpavat. Niuts. :)

lõngakeradest

Kui Giulia sireen huilatas ja laev sadamast liikuma hakkas, ulatus üle vee paarsada lõnganiiti. Inimesed hüüdsid hüvastijätusõnu, lehvitasid raevukalt, tõstsid imikud kõrgele, et nad saaksid heita veel viimase pilgu, mida nad nagunii hiljem ei mäleta. Sõukruvid pöörlesid, taskurätid laperdasid ja üleval tekil hakkasid lõngakerad keerlema. Punased, kollased, sinised, rohelised - kõik hargnesid kai suunas, alguses aeglaselt, üks pööre iga kümne sekundi tagant, siis järjest hoogsamalt ja hoogsamalt, kui laev hakkas kiirust üles võtma. Reisijad hoidsid lõngakera käes nii kaua kui võimalik ning pidasid ikka silmsidet nägudega, mis kaldal järjest ähmasemaks muutusid. Kuid lõpuks, üks teise järel, sai lõng otsa. Lõnga lõimed lehvisid vabalt ja hõljusid tuulehoogude najal.

Jeffrey Eugenides "Middlesex"

Kui kena kujund! Ja seda kõike Kreeka antiikmütoloogia taustal, kui lõngakera samuti väga tähtsat rolli täitis, tõsi, anonüümselt. Rohelise mõtlemise taustal on see muidugi eraldi ooper. Ja vägisi kipub pähe trügima mõte, et kui Pireuse sadamas iga päev sellist nalja tehtakse, oleks seal varsti päris raske liikuda. Laevadel, ma mõtlen. Inimestel oleks ehk liikumisel hoopis uus mõõde.

Muide, suvel lõngakeradega enam ei tehtud romantikat, või kui, siis väga varjatult. Nüüd näikse uus trend olevat plastprügi vettekallamine ja selle allapoole hõljumise ajal kilkamine. Võib-olla lõnga lahtikerimine ei olegi nii paha idee...

pusimisest

Iga tšempioni kohta on tuhat võistlejat ja veel kaks tuhat potentsiaalset võistlejat, kes unustasid tulla või kellel on nohu või kes tusatsesid mõne armuloo pärast või ei viitsinud avaldust täita. Hoopis tšempionid ei tea elust midagi. Võitmine pole elu, elu on kolmanda koha eest võitlemine. Aga mõistagi tulevad tellimused nendelt, kellel on pappi, võitjatelt, ja kaotajatele meeldib võitjaid takseerida, sest nad loodavad mõne nipi ära õppida. Mis vahe on miljonitega mehel ja miljoniteta mehel? Miljonid. Endasse tuleks imeda mitte seda, kuidas saavutada edu, mis juba definitsiooni järgi on väheste jahiala, vaid seda, kuidas näha läbikukkumise silmade värvi ilma võpatamata, kuidas taluda tavapärasuse halba hingeõhku. Pjedestaalil seisja peaks olema nurisematu maaler, kelle äri on pankrotti läinud, kes jääb vahele isegi siis, kui ta virutab poest väikese pudeli viskit, kellel pärast kolmekümmet aastat tööd pole ette näidata muud kui lapilised tunked, samal ajal kui tema tütart, tema ainsat rõõmu, kopsib kobalt ainsagi pennita jõhkard; just koristaja, kellel on lapsed ülal pidada, kellelt siis, kui ta rampväsinult koju läheb, varastatakse metroos kõrvarõngad, saab anda tähtsaid õppetunde: kuidas kaotada.

Tibor Fischer "Kogujate koguja"

Just sel nädalavahetusel olid iluuisutamise maailmameistrivõistlused. Vahepeal oli klipp, kus keegi noore iluuisutaja ema rääkis mingi maailmakuulsa iluuisutaja koolitustest, mainides vahepeal, et too spets rääkivat, et tema tütar tuleb veel maailmakuulsaks koolitada.

Kui palju üldse on ISE pusimist sellel alal? Kui palju on emade täitumata jäänud unistusi (või lihtsalt alati meeles mõlkunud pilte, umbes nagu kiriklik pulmatseremoonia 500 lähema sõbra ja hirmkalli valge kleidiga)? Ja kui valus on piir, kui pisikese unistus lõpeb, aga tema vanema oma veel kestab? Arvestades, et tippu jõuavad tegelikult nii vähesed, on minu jaoks ausalt öeldes etem osta lotopileteid ja miljonit ootama jääda. (30.03)

ise kogemisest

"Püüdke siis ilma tablettideta," manitses Peeter Valvur kabinetist lahkuvat habemikku. "Ja-jaa," torises see ust enda ees lahti tõugates. Rein oli elukutselt narkoloog. Ja nagu narkoloogid pahatihti ikka, oli ta paar kuud tagasi otsustanud enda peal piirituse ja mõningate uute rahustite koosmõju testida. Pöörane eksperiment lõppes patsiendina asutuses, kuhu ta ise inimestele suunamiskirju oli harjunud kirjutama. Rein kuulus nende professionaalide hulka, kes tahtsid olla veendunud selles, mida nad oma ravialustele räägivad. "Sa ei saa alkohoolikule väita, et joomine on kahjulik, seda ise surmkindlalt teadmata," tavatses Rein garderoobis salaja suitsu pahvides targutada. "Kuidas ma saaksin määrata Fenazepami, kui ma ei tea, mida selle koos viinaga manustamine võib inimorganismile põhjustada?" positsioneeris narkoloog end meie seas ravimite keerulisi nimesid korrektselt hääldades.

Mihkel Raud "Musta pori näkku"

Sattus siis heade laenajate abiga kätte eelmise aasta suurim kirjanduslik sensatsioon. Esiteks, ise osta pole seda kindlasti mõtet. Teiseks, kui keegi laenuks annab, on mõtet läbi lugeda - ikkagi samasugune imeloom, nagu Kaur Kenderi "Ebanormaalne" omal ajal oli. Kolmandaks, selle aja põlvkonna esindajale pole seda mõtet kinkida, kui just ei ole kindel, et too naljast aru saab.

Minul, kes ma sel ajal olin heal juhul isegi sündinud, oli seda igavesti vahva lugeda. Õnneks olen ma juba piisavalt vana, et teada, kellest seal jutt käib (välja arvatud mõni harv erand), nii et mingit arusaamispadrikut ka ette ei sattunud. Kuid eks oleks nõukaaja korra jms kohta rohkemgi jaganud, kui oleks teadnud.

Üldiselt on päris lõbus teada saada, kuidas Endel Jõgi - keda ma enne raamatu lugemist just üle hulgema aja kontserdil olin näinud - joomase peaga lindude keelt oskas ja Tõnis Mägi püüdis levimuusikapäevadele kainena saabuda jne jne jne. Aga raamat iseenesest on siiski sügav keskpärasus. Vormiliselt on algus väga vägev, aga siis kaob kuidagi ära, kulgeb lõpuni ja lõpeb etteaimatavalt karsklusele alusepanemisega. Ja nagu kohalikele raamatutele ikka kombeks on keel jälle täiesti vinkadi-vonkadi. Eks peaks toimetaja(te)st aru saama - ehk oli algne materjal nii "must", et toimetamisega ja parandamisega kaotati isegi järg.

rangusest

Tema kähe hääl suutis selle stseeni meie jaoks ellu äratada: vana naine köögilaua taga, hõredad juuksed trikotaažist turbani all; proua Lisbon kinni pigistatud suu ja sünge ilmega tema vastas toolil; ja neli patukahetsejat, pead norgus, näperdavad nipsasju ja portselankujusid. Ei toimu mingit arutlust teemal, mida nemad tunnevad või mida nad elult ootavad; eksisteerivad ainult elluvussuhted - vanaema, ema, tütred - ja vihmane õu ning hooletusse jäetud juurviljaaed.

Jeffrey Eugenides "Süütud enesetapud"

Selle raamatuga ja sellest tehtud filmiga on küll olukord seekord veidi teisiti kui varem: enne nägin ma ära filmi (ammu-ammu), siis lugesin raamatu (nüüd) ja vaatasin kuu aega hiljem filmi (IMDb-s) uuesti üle. Kunagi jättis film väga mõjuva mälestuse just meelisklev-magusa müstika tõttu, mis kogu lugu läbis, nüüd aga andis film juurde mingid hetked, mis täiendasid raamatut, muus plaanis oli see lihtne liikuvate piltidega raamatuillustratsioon, mille pärast ma näiteks Harry Potteri filme nii kõrgelt hindan. :)

Magus-mõru nagu pärnaõietee oli ka raamat.

Kui jätta kõrvale veidi kipakas ülesehitus - miks see "elu armastuse" kutt enam selle Lisboni-tüdrukuga ei kohtunud, miks ei tekkinud kolmikus-nelikus siiski lööva massi tõttu kunagi tõsist vastupanu, miks vanemad pärast esimest enesetappu käitumist ei muutnud, miks ülejäänud tänava rahvas asja vaid omavahel sosistades jälgis -, siis oli see raamat igavesti nauditav lugemine. Kardetavasti on ka paljudel vanematel palju kõrva taha panna, et ranguse ja autoritaarsusega vaevalt et kaugele jõuab. Ja andis see ka tagapõhja, miks Ameerika filmitööstus kubiseb linateostest, kus värskelt täisikka jõudnud lollusi teevad.